Mihkel Raud lajatab: "Tahtsid linade vahel ovulatsiooniäppi kontrollimata hullata, ole mees (või naine) ja vaata tagajärjele vapralt otsa"

Mu lapsed võivad korralikud tõprad olla. Ma annan aru, et ei peaks niimoodi ütlema, aga midagi pole teha: iga tunni armas-olemise kohta on nad vähemalt tunni (kui mitte rohkem) väljakannatamatud põrsad.

Kõik lapsed on väljakannatamatud, ma ju tean, aga kõik lapsed ei ole minu probleem – minu omad on. Milles siis asi? Lärmis loomulikult. On käsitamatu, kui valju heli kaks väikelast suudavad tekitada, eriti kui nad seda korraga teevad. Ma olen terve elu rokk­bändides mänginud, väga lärmakates sealjuures, ent sellist mürglit, nagu Mirjam ja Joosep kollektiivselt toodavad, ei olnud isegi mu omaaegne heavy metal ansambel Golem võimeline produtseerima. Kõik maailma Black Sabbathi ning Slayeri töötlused kahvatavad, kui mu kahe- ja nelja-aastane laps oma piima­hambad laiali ajavad ning kriiskama pistavad. Tulemus on nii õõvastav, et olen kaalunud oma lapsi õudusfilmide helindamise stuudiotele pakkuda.

Aga mul on aeg-ajalt vaikust vaja.