Kui Maarja oli teismeline, korraldas isa klassivend Holger Oidjärv nende kodu lähedal koolimajas joogalaagreid. Algul ei tulnud Maarja sel ajal oma toast väljagi – appi, jälle on see mees siin, jälle ta ütleb midagi… midagi väga täpset… „Ma teadsin iga kord, et tal on õigus. Mul oli tunne, et ta näeb mind läbi, ja see ei meeldinud mulle üldse,“ lausub Maarja.

Tüdruk oli siis 13, kui Holger ütles: „Sa käid kogu aeg nii: üles-alla, üles-alla. Võiks mahedamalt!“ „Rõõm ja meeleheide vaheldusid pidevalt – see aga on väga kurnav,“ selgitab Maarja. Praegu vonkleb tema eluenergia tunduvalt leebemate lainetena. „Mul on olnud head õpetajad, targad inimesed,“ sõnab Maarja.