10 kõige erootilisemat raamatut
2. Pierre Choderlos Laclos „Ohtlikud suhted” (1782)
Esivanemad polnud meist sugugi vähem kõlvatud. Raamat kirjeldab Prantsuse revolutsiooni eelseid seltskonnaintriige ning Laclos’ kangelased markiis Merteuille ja vikont Valmont on kõige siivutumad ja vastikumad tegelased. Raamatus on igasugust seksi rohkem kui küll, sealjuures moraalse 21. sajandi mõistes täiesti ebakorrektset.
3. Lev Tolstoi „Kreutzeri sonaat” (1890)
Tolstoi nime nähes ei tasu jahmuda: „Kuidas saab Tolstoi olla erootiline? Tema raamatutes ei võta keegi end paljaks ega astu vahekorda!” Aga just seal ongi peidus hillitsetud erootika. Piisab vaid sellest, et mees silmab naise kederluud ja juba on päeva kõrghetk käes, kirjanik aga mahutab sündmuse kirjeldamisse sellise tundeskaala, et selle kõrval kahvatavad isegi julgete naistekate autorid.
4. Friedebert Tuglas „Maailma lõpus” (1915)
Tuglase impressionistlik mõistujutt merehädalise ja hiiglase tütre armastusest mõjub veel nüüdki šokeerivalt. Autor kirjeldab alastust, kohati väga füüsilist armastust ja kirge äraütlemata poeetiliselt. Ja kui mehel viimaks hiidnaise armastusest kõrini saab ning ta oma armastatule otsa peale teeb, toob see loosse liigagi realistlikud noodid.
5. Henry Miller „Vähi pöörijoon” (1930-1931)
Muidugi on „Vähi pöörijoone” esitlemine seksikirjanduse lipulaevana juba pisut kulunud. Milleri fenomen kirjanduses meenutab Bardot’d ja Gainsbourgi muusikas — kui on vaja nimetada seksikaimat laulu, siis on see muidugi „Je t’aime… moi non plus” ning kui on vaja rääkida erootilisimast raamatust, on see kahtlemata „Vähi pöörijoon”. Aga ikkagi.
6. Anaïs Nin „Venuse delta” (1940ndate algusaastad)
Kui juba Henry Millerit mainitud, ei saa mööda ka Anaïs Ninist ja „Venuse deltast”. Kas Nini anduvad naised meile meeldivad, pole tähtis. Oluline on hoopis see, et Nin on kuulsaim erootikat viljelev naiskirjanik. Naisõiguslased võivad nüüd kobisema hakata, miks tõstetakse Nini puhul esile tema sugu. Puhas diskrimineerimine ju! Aga — Nin pole kümne hulgas sugugi seetõttu, et on naine, vaid kuna „Venuse delta” on lahe raamat.
7. Vladimir Nabokov „Lolita” (1955)
Legendi kohaselt sündis „Lolita” pärast kihlvedu selle peale, et Nabokov ei suuda kirjutada raamatut, mis teeks ta kuulsaks ingliskeelses maailmas. Kihlveo kirjanik küll võitis, aga ülikoolitöölt olevat ta raamatu pärast kinga saanud. Intellektuaalid võivad protesteerida, et ainult viimane loll peab „Lolitat” pornoks ja üldse on see 20. sajandi kirjanduse meistriteos. Kahtlemata. Aga asjal on ka teine tahk ehk nagu selgitas üks noor muusik, miks ta „Lolitat” lõpuni ei suutnud lugeda: „Liiga erutav oli…”
8. Heino Kiik „Mind armastas jaapanlanna” (1975−1976)
Kui Heino Kiige raamat omal ajal ilmus, lõi eesti esimeseks erootiliseks romaaniks tituleeritud teos laineid. Miks ka mitte — teos oli ühtaegu poeetiline ja julge. Ühest küljest annab raamat edasi tollast atmosfääri, teisalt tekitavad peategelaste sisemonoloogid ja mõttekäigud empaatiat ka praegu.
9. Toomas Vint „Kojamehe naine” (1995)
Noormehe seksuaalset küpsemist kirjeldav „Kojamehe naine” tekitas ilmudes oma julguse tõttu peaaegu skandaali. Küllap polnud noor ühiskond sellisteks avameelsusteks veel valmis. Nüüd, distantsilt vaadatuna võib julgelt väita, et Vindi kirjanduslik tekst on oma erootilisuses kaunis ja kummastav.
10. Hiram „Mõru maik” (1998)
Kui Hirami ehk Mari Laaniste „Mõru maik” ilmuks praegu, paigutataks see tõenäoliselt emoromaanide kategooriasse. 1999. aastal oli säärane segu noorte enesehävituslikest peomeeleoludest, paljastavast biseksuaalsusest ja suhtegeomeetriast midagi mitte nii igapäevast. Nüüd tehakse sellest absoluutselt poppe laule. „Mõru maik” algatas vähemalt siinmail erootilise mõttetuse trendi.
