13 kõige tüütumat inimest, keda sa ühistranspordis kohtad

Kõik, kes kasutavad tööle, kooli, trenni ja koju jõudmiseks ühistranspordi abi, on nendega kokku puutunud. Nad jagavad meiega ühistransporti, istuvad meie kõrval, seisavad meie lähedal — need on kaaskodanikud, kes muudavad ühistranspordiga sõitmise tõeliseks piinaks. Miks? Sest nad on lihtsalt nii kohutavalt tüütud. Nad on see üks häiriv tüüp inimesi, kellele ei koida, et nad jagavad ühistransporti veel paljude teiste inimestega.

“Ma istun sinu kõrvale!”
Buss on pooltühi, enamus istmeid on vabad ja sa oled end mugavasti akna alla istuma sättinud. Bussi siseneb kodanik ja… istub sinu kõrvale. Kui sinu kõrval oleks ainus või üks vähestest vabadest istekohtadest, oleks sul tõenäoliselt üpris ükskõik. Aga kui kõik istmed on tühjad, siis miks peab ta oma tagumiku just sinu kõrvale maha toetama, oma mantlihõlma sulle sülle sättima?

“Siin istub minu kott!”
See on klassika! Daam istub vahekäigupoolsele istmele ja sätib oma päevi näinud turukoti akna alla. Kui sa kohe väga istuda tahad, pead sa minema ja paluma, kas ta vabastaks koha. Oh seda ohkimist ja puhkimist siis — kotike tuleb nüüd sülle võtta, sest sinul, inimesel, oli vaja istuda…

“Kuulake mu mussi!”
Liik noori (vahel kahjuks ka vanemaid), kellel pole soovi või raha, et poodi minna ja oma mp3-pleierile kõrvaklapid osta. Normaalne inimene jätab siis pleieri koju ja kuulab muusikat kodus arvutist või raadiost. Tema ei lase end väikestest puudujääkidest heidutada ja laseb tervele bussirahvale oma lemmiktümpsu.

“Piiks… Piiks Piiks… Tuut!”
Sa tead küll… Ta istub su selja taga ja mängib mobiilimängu. Selleks ajaks kui sa bussist väljud, tead sa ta täpset skoori ja levelit. Võib-olla toksis ta ka sõnumit… Sel juhul oled kursis, kui mitut tähemärki ta täpsemalt kasutas. Piiks!

“Mine poest läbi, mul said žiletid otsa. Võta siis juba Miiale paar kohukest ka… ”
Ta istub mugavasti telefonitoru otsas ja räägib kõva ja selge häälega oma mehe, sõbranna, lapse või kellega iganes. Põhiline on see, et terve bussitäis teab täpselt, mida ta poest vajab, millised on ta nädalavahetuseplaanid ja kuidas kellelgi Meritil ultrahelis läks.

“Las ma magan… ja haisen.”
Loomulikult on kurb, kui inimesel on eluga nihusti läinud. Aga kui ta tuleb alkoholi järele haisedes ühistransporti, heidab siis üle kahe istme pikali ja jääb norisedes magama, siis asendub kaastunne viha ja vastikusega.

Gaas, pidur, gaas, pidur, gaas, pidur…
Need pedaalid ei kuulu ühistranspordis kellegi teise kui juhi valdusesse. Tihedad bussiga sõitjad, eriti need, kes enamjaolt üht liini kasutavad, oskavad juba kindlasti üht bussijuhti teisest eristada. See üks bussijuht sõidab ilusti ja sujuvalt, teine tunneb vajadust ka peatuses seistes või foori taga oodates gaasi ja piduriga mängida, nii et reisijad jõnksuvad ühest otsast teise.

“Tahtsin saada ralliässaks, hakkasin bussijuhiks. Aga see on ju sama asi?”
Teine liik bussijuhte, kes närvi mustaks ajab. Peatusest saab minema vaid hoogsalt kiirendades, enne ringe ja ristmikke ei ole mõtet hoogu maha võtta ja üleüldse, kas keegi tahtis vahepeal maha minna?

“Siin seisan MINA!”
Me teame, et ühistranspordis on spetsiaalsed kohad, kuhu emadel on mugav oma vankreid toetada. Paraku on aga ka spetsiaalsed inimesed, kes ei soostu eest ära tulema, kui mõni ema vankriga sisenema peaks. Vaene naine peab siis käruga ukseaugus ja kõigil jalus olema, sest mõne isendi jalad on tähtsamad kui vankrirattad.”

“Käru, mis käru? Ja ma ei näe ühtegi vanainimest… ”
Kahjuks on meie ümber nii palju inimesi, kes pööravad pea kõrvale, kui keegi abi vajab. Nad teevad näo, et nad lihtsalt ei näe, seega pole see ka nende probleem. Samal ajal kui naine lapsevankriga trepiastmetel koperdab ja vanainimene bussi ronides põlvili kukub, vaatavad nad iga hinna eest aknast välja, ignoreerimise pingutusest higipiisk otsa ees.”

Uus kuum klubi — troll nr 3!
See klubi on avatud reede- ja laupäevaõhtuti, peamised külastajad on noored. Kaasa on toodud hea meeleolu ja oma alkohol, kavas väike soojendus enne kesklinna pidudele jõudmist.

“Uääääää!”
Kahjuks ühed tüütumad, kuid selles ise mitte süüdi olevad tegelased bussis on väikesed beebid ja lapsed, kelle nutt ja kisa saadab sind terve tee. Sul on kahju oma kõrvadest ja kahju lapsest, kuid kõige suurema kaastundeavalduse saadad mõttes lapse emale. Teda saadab mitu etteheitvat silmapaari ja ta püüab kõigest väest oma lapse peale mitte käratada, et lisaks läbikukkunud emale veel mitte psühho-ema tiitlit saada.

“Tahad mööda? Roni üle!”
Bussiuksed on sisenemiseks ja väljumiseks. Uste ees olev ala peatselt väljuvatele reisijatele, äärmisel juhul neile, kes oskavad osavalt eest ära tulla, kui keegi mööduda tahab. Paraku aga sattume tihti olukorda, kus oleks tarvis bussist väljuda, aga ees seisab inimene, kes ei vaevu sõrmeotsa ka nihutama, et sa temast mööda saaksid. Teine vahva variant on inimene, kes ei lase kedagi sisse ka — ehkki selja taga on ruumi küll, seisab ta täpselt ukseavas. Enda mure, kuidas bussi peale saad — võid ju ukse küljes ka kõlkuda.