Tsiteerin Õhtulehes avaldatud (:)kivisildniku artiklit sellest, kuidas naisi vägisi sigima ja sünnitama panna tuleks: „Naised tuleb allutada põhiseaduslikule korrale. Naisi tuleb kohelda võrdselt meestega, see tähendab seda, et kui nad ei täida oma põhiseaduslikku sünnitamiskohustust, siis neid sunnitakse selleks. Selles ei ole mitte midagi pretsedenditut, julma, mõistusevastast ega ülekohtust, see on lihtsalt möödapääsmatult vajalik. Mis on hea riigile ja meestele, see on hea ka naistele, eriti feministidele.“ (Viide originaalartiklile: (:)kivisildnik | (:)ahtrad naised vägisi sigima 2)

Esmalt tahaksin avaldada tunnustust ülalpool viidatud artikli autori sõnadele, et naisi tuleb meestega võrdselt kohelda. On meeldiv lugeda, et ka meessoo esindajad nõnda arvavad. Tekib helge mõte, et ehk ongi ühiskond normaalsemaks ja avatumaks muutunud. Kuni hetkeni, mil leian mõttearenduse, et suur osa riigiprobleeme saaks lahendatud kohustusliku sünnitamismaratoniga. Sunniviisilise sünnitamismaratoniga. See on naistele hea, sest see on ju meestele hea.

Ma ei teagi, mis mind rohkem hämmastab. Kas see, et naise väärtus on mõne inimese silmis võrreldav sünnitatud laste numbriga või see, et sunniviisiline sünnitamine on üldse midagi sellist, mida keegi kusagil normaalseks peab. Või siis sootuks see, et see kõik eelolev on möödapääsmatult vajalik. Naisel pole vaja õigust otsustada, mida ta oma kehaga teeb, peaasi, et mehed=riik on õnnelikud?

Ma püüan küll olla erinevate arvamuste suhtes avatud ja katsuda mõista, kuid kusagil on ka piir.

Mulle meeldib Eesti, mulle meeldib meie riik, kuid mulle ei meeldi sellised inimesed. Ja ma ei tahaks oma last selliste inimeste keskel kasvatada. Sellise käitumise ja väljaütlemistega te küll iibeprobleemi ei lahenda.

PS. Kas lapsi ei saada enamasti mitte kahekesi?

---

Ja teate, mis on kõige õudsem? Sügisel võtame elukaaslasega lapse saamise asemel hoopis koera. Vot siis. Ja järelkasv tuleb, kui selleks on õige aeg. Mitte siis, kui Martin Helme seda vajalikuks peab.