Näib, et viimastel päevadel on näidanud Eesti mees enda õiget palet. Et ta on rumal rassist, kes elab enda viha välja kõikvõimalikes vormides. Ideaalis anonüümselt või Facebookis enda "mõttekaaslastega" jõurates.

Tundub, et inimesed on kui ära keeranud. Küll nimetatakse neiut pigiks (oeh, see on veel viisakalt öeldud!), ahviks, sisserändajaks, krokodilliks, suukorvita olendiks … Kas ma jätkan seda nimekirja? Ausalt öeldes ma ei tahaks, sest see võtab seest õõnsaks.

Kui satun järjekordsele "arvamusavaldusele" Facebookis, kogun ennast kõigepealt lootes, et ükski mu sõber pole seda postitust kommenteerinud või n-ö laikinud. Ausalt, ma ei taha teada, et mu suhtlusringkonnas leidub neid, kelles põleb räme rassiviha. Ahjaa, see pole loomulikult veel kõik, hõiskaks nüüd seksikas hääl reklaamis. Liikvele on jõudnud ka Adolf Hitleri fotod.

See ei ole enam naljakas. Loomulikult võib süüdistada toleraste kõikvõimalikes pattudes ja tõde on alati kuskil vahepeal, aga mul on hirm. Ma siiralt kardan seda, mis hakkab toimuma, kui meie tänavapilti jõuab üha rohkem mustanahalisi naisi. Kuidas käitub siis "õige" Eesti mees? Ronib tänavale enda põlisõigust taga nõudma?

Mu ainus palve on see, et mehed, palun lõpetage. Ma ei taha elada kõrvuti inimesega, kelle ainus soov on kellelegi koht kätte näidata. Et lasta võimalusel rusikadki käiku.

Jaga
Kommentaarid