Nad on olnud teemaks eelajaloolistes müütides, nende päritolu ulatub tagasi universumi loomise aega, ja kuigi ajalugu näitab, et me oleme olnud neist pidevalt lummatud, on androgüünid inimkonda jätkuvalt hämmastanud ja neid ei ole suudetud mõista. Mittemõistmine soodustab sageli negatiivset käitumist nende suhtes, mis võib olla nii ulatuslik, et enamus neid üritab traditsioonilisega kohaneda ja teeb siiraid katseid eksisteerida ühes või teises kõiksuses (s.t. kas olla poisid või tüdrukud, mehed või naised).

Samas ei saa androgüünid selliseid püüdlusi pikalt jätkata, kannatamata kahju psühholoogiliselt ja emotsionaalselt (mille raviks kulub aastakümneid) ja kogemata ebatäiuslikke ning rahuldust mitte pakkuvaid suhteid perekonna, sõprade ja armukestega.

Kuigi nad ei oska väikese lapsena end sõnaliselt määratleda, teab neist enamus, et on androgüünid, juba enne eelkooliiga (umbes 4-5-aastasena); selleks ajaks on juba alanud nende võitlus traditsioonilise arusaamisega sugudest. Sellised inimesed loobuvad sageli varakult otsimast enesega sarnaseid inimesi, neile tundub, et planeet on kaheks jagatud ja jääbki selliseks, mistõttu neil tuleb sellega kohaneda ja vastata selle maailma “sotsiaalsetele normidele”, kuigi nad ei suuda iseennast eitada.

Mõned neist lihtsalt suruvad oma tunded alla ja kannavad maski tervete inimpõlvede jooksul, samas kui teised mõistavad, et maski säilitamine tähendaks nende jaoks psühholoogilist ja emotsionaalset enesehaavamist ning nad omandavad eluviisi, mis võimaldab neil eksisteerida harmoonias maailmaga, jäädes samas truuks iseenesele, kuigi sageli läheb see neile sotsiaalses ja isiklikus plaanis kalliks maksma. Liiga paljud neist sooritavad enesetapu, kuna ei suuda kohaneda ega ennast vabastada.

Õnneks sünnivad osad androgüünid peredesse ja kogukondadesse (näiteks indiaanlased), mis tunnistavad nende olemust ja julgustavad neid realiseerima oma võimeid sellisena, kes nad on, ning kasutama enesele kingitud annet selle maailma hüvanguks.

Androgüünne kogukond on niisama mitmekesine kui mistahes muu kogukond. Sellised inimesed sünnivad naiste, meeste või hermafrodiitidena. Nende seas on heteroseksuaale ja mitteheteroseksuaale, mõned androgüünid on transseksuaalsed — valdav enamus neist seda ei ole (see osakaal on üldjoontes võrdne transseksuaalide osakaaluga ühiskonnas laiemalt). Nad on kunstnikud ja poliitikud, insenerid, õpetajad, laiskvorstid jne. Peamine erinevus androgüünide ja teiste inimeste vahel on, et nad ei suuda elada täisväärtuslikku elu kas naiste või meestena, kuna nad ühendavad endas ja peavad seetõttu ka elama mõlema sugupoolena (olenemata millises tualetis nad käivad) ;-)

Nagu te võite isegi ette kujutada (kui te ei ole androgüün), ei ole see lihtne. Kujutage endale ette, et te saete oma keha keskelt pooleks ja üritate hakkama saada ainult vasaku või parema käega. Hmmmm. Me kõik [nii androgüünid kui mitteandrogüünid] õpime vananedes, et on lihtsam olla meie ise ning täita eneste ja teiste elusid selles maailmas kui varjata meie loomust.

Kuigi mõne inimese teadvusele ja kehale [DNA-le] on androgüünsus sünnist saadik kustumatult jäädvustatud, on androgüünsuse loomus palju laiem (ja see ei piirdu vaid inimestega, kes sünnivad kahese sooga). Androgüünsuse loomus hõlmab vastandite ühtsust, mis eeldab suures mahus eneseteadlikkust ja enese aktsepteerimist (mis läheb kaugemale enese ja teiste kartmisest). Olla androgüünne tähendab kogeda inimeseks olemise kogu ulatust. Just läbi enese tundmise suudab inimene haarata ja integreerida psüühika (ilmsesti) vastandlikud poolused, äratades sellega androgüünsuse oma teadvuses.

Selliselt sulavad inimeses ühte maskuliinne-feminiinne, analüütiline-Gestalt, vasak poolkera — parem poolkera, yang-yin, aeg-ruum, valgus-pimedus, loov-vastuvõtlik, jumal-jumalanna, taevas-maa, ja piiblit ümber sõnastades — selliselt saab ta uueks vaimult. Kui mõni meist on sündinud androgüünsena (mis mõjutab meid hingeliselt, vaimselt ja füüsiliselt) ja kuigi enamus inimesi, kes sünnivad uuesti sellisena ning mõistavad varakult oma androgüünsust, peavad ka nemad tegema läbi enesearengu mitu etappi, et muutuda täielikult teadlikuks oma olemusest, et saada selleks jõuks, millena nad on sündinud oma kogukonda ja sellesse maailma.

Androgüünse loomuse arendamine mitteandrogüünsetes inimestes ja oma androgüünse loomuse realiseerimine on tegelikult üks ja seesama; see on teadvust hõlmav individuaalne protsess, mille kõrgetasemeline realiseerimine eeldab aastatepikkust pühendumist, et me suudaksime olla üle kriitikast ja tõrjutuse hirmust. Hirm on tapja; arenemine vabastab, hirm kammitseb.