Heivi Saaremets, DJ ja Kanal 2 stilist: “Sallimatus algab kitsast silmaringist.”

Minu lapsepõlv möödus Ida-Virumaal. Ma ei mäleta, et oleksin nii väga enda pärast kartnud, aga kartsin pidevalt sõprade pärast, kes erinesid ülejäänud noortest välimuse poolest. Mitte et keegi peksa oleks saanud, aga müksamist ja nügimist tuli küll tihti ette. Elu kulges hirmufoonil.
Ükskord pidin peksa saama, sest mul olid jalas ruudulised püksid. Õnneks astus vapper sõbranna minu eest välja. Selleks et mitte tappa saada, pidid paistma jõhker ja kartmatu. Nõrkust või hirmu ei tohtinud välja näidata.
Minu jaoks oli vaimseks vägivallaks seegi, et pidin kogu aeg vene keeles rääkima. Ma ei saanud kõnelda emakeeles isegi arsti juures, rääkimata poest või kohvikust. Surumise tunnet ja ahistust mäletan lapsepõlvest ikka ülearu palju. Kust tuleb sallimatus teistsuguste suhtes, kust tulevad õelus ja agressiivsus? Ma arvan, et eelkõige kitsast silmaringist ja harimatusest. Meid tegi selliseks Nõukogude Liit, kinnine ühiskond. Peale tuleb uus põlvkond, kes saab maailmas ringi käia ja suhelda erisuguste inimestega — nemad kindlasti nii sallimatud pole. Töötan sageli öösiti ja keeruliste olukordade vältimiseks sõidan alati taksoga. Tülgastavaid ligitikkumisi või muudmoodi ahistamist tõrjun sellega, et ei tee lihtsalt väljagi. Jääkuninganna käitumine on efektiivne. Ja riietuda võiks mõistlikult. Klubides olen näinud noori tüdrukuid, kes on riides nagu prostituudid. Säärase välimusega tõmbavad nad endale ise pahandust kaela. Kodus peaks ema olema see, kes tütre välimust märkab ja vajaduse korral selgitab, miks labane riietus on ohtlik.
Mulle läheb äärmiselt palju korda, millist sõnumit muusika kannab. Ainus, mida ma oma töös teha saan, ongi see, et ei lase agressiivset ega rumalat muusikat. Jäägu muusika vägivallast puhtaks.

Veronika Kalmus, TÜ meediauuringute professor: “Kui jäädakse teisest alla, kompenseeritakse seda alandamise ja kiusamisega.”

Olenevalt olukorrast võib meedia täita vägivalla vahendaja, kohtumõistja või vägivallatseja rolli. Raske on ette kujutada meediat, mis suudaks vägivalla vahendamist täielikult vältida. Võtmeküsimus on selles, missuguseid hinnanguid meedia vägivallale annab ja kuivõrd suudab ise moraalsest toorutsemisest hoiduda. Väga palju määrab ka meie kõigi oskus meedia pakutavat kriitiliselt valida ja hinnata.
Eestis on võrreldes paljude riikidega väga kõrge kooli- ja küberkiusamise tase, koduvägivalda esineb sageli, rämedalt solvavate netikommentaaridega oleme kahjuks peaaegu harjunud. Nendel nähtustel on tõenäoliselt ühised juured. Minu arvates tasub neid otsida ühiskonnas valitsevast pöörasest edukultusest ning paljude suutmatusest enda ja teiste seatud ootustele vastata. Kui koolikaaslasest, kolleegist või naabrist ei suudeta ausas konkurentsis parem või temaga võrdväärnegi olla, kompenseeritakse seda pahatihti kellegi teise alandamise, kiusamise või talle haiget tegemisega. Nende nähtustega võitlemiseks ei piisa üksnes nulltolerantsist kiusajate ja vägivallatsejate suhtes — sellest olulisem on väärtustada iga last ja täiskasvanut, sõltumata tema õppeedukusest, sotsiaalsest positsioonist või jõukusest, ning jõuda ühisele arusaamale selles, et vähem eduka alavääristamine on samuti moraalne vägivald ja seega eetiliselt lubamatu.
Õiglusetuse, kiusamise ja vägivallanähtude vähendamine ühiskonnas algab igaühe suutlikkusest leida endas sisemine tasakaal ja tugevus, mis välistaks soovi teisele haiget teha ning annaks julgust vägivallale vastu astuda ja ohvreid aidata. Ideaalis peaks psühholoogilise enese- ja esmaabi oskusi õpetatama igas koolis, isegi lasteaias. See aitaks ühtlasi varakult kujundada veendumust, et vägivald pole ühegi probleemi puhul ainus ega parim lahendus.

Kas teadsid, et...
• ... Eestis 2009. aastal tehtud ohvriuuringu põhjal on elu jooksul vähemalt korra paarisuhte vägivallaga kokku puutunud pooled 15–74aastased inimesed? Aasta jooksul on kogenud vägivalda üks paar kümnest.

• ... iga neljas Eesti laps on kogenud koolikiusamist? Kuid meie koolides esineb sedagi, et lapsi kiusavad hoopis õpetajad, ja üha sagedamini räägitakse õpilaste vägivallast õpetajate vastu.

• ... Eesti suuremates linnades on vägivalla käes vaevlejate abistamiseks loodud kriisi- ja turvakodud, varjupaigad ja tugikeskused? Infot abi saamiseks leiad sotsiaalministeeriumi kodulehelt.

Merike Tennof, Regionaalhaigla sotsiaaltöötaja: “Füüsilist vägivalda ei õigusta miski!”

Aeg-ajalt satub haiglasse inimesi, kelle vigastustest on näha, et nad on vägivalla ohvrid. Mõned satuvad vaid korraks esmaabisse; need, kelle vigastused on suuremad, jäävad ravile. Kahjuks kipuvad näod korduma. Sest seni, kui inimene pole teinud otsust oma elus midagi muuta, kordub kõik. Vägivald pole ühekordne tegevus, see on protsess.
Vägivalda esineb kõikjal, olenemata rahvusest, haridusest, varalisest seisust või vanusest. Ainuke erinevus võib olla selles, et majanduslikult kindlustatud inimesel on veidi kergem elumuutust ette võtta ja haritud inimesel on ligipääs informatsioonile parem. Muus on kõik vägivalla ees võrdsed.
Naised, kelle partner on neid löönud, püüavad seda tihti varjata. Meie ühiskond on ju edule orienteeritud, see tähendab, et kõik peab olema hästi. Lisaks on Eesti tilluke riik, kus kõik tunnevad kõiki, ja see loob ebamugava olukorra. Niisiis püüavad inimesed hambad ristis näidata, et kõik on korras. Millal kannatuste karikas ükskord täis saab ja inimene otsustab vägivallaringist välja murda, oleneb paljudest asjaoludest. Mõnel ei saagi see kunagi täis.
Mina lähen patsiendi juurde siis, kui ta ise soovib minuga suhelda. Ja isegi kui inimene pole valmis juhtunust rääkima, olen talle alati edastanud sõnumi: ükskõik mida te ka teinud olete — see ei õigusta vägivalda! Pole õige end süüdlasena tunda või mõelda, et küllap ma ise provotseerisin, ületasin piiri. Füüsilist vägivalda ei õigusta miski. Võib-olla aitab see mõte tal tulevikus midagi ette võtta, et vägivallaringist välja murda.
Lähisuhte vägivalla tõttu haiglasse sattunud naistele tuletan meelde, et paratamatult on probleemiga seotud ka lapsed. Noorel põlvkonnal, kes kasvab üles vägivalla keskel, on suurem võimalus tulevikus vägivaldseks muutuda. Lisaks soovitan naistel hoida enda ümber turvaringi. Ärge loobuge elukaaslase nimel oma sõpradest, tuttavatest, lähedastest! Heade sõprade abiga on iga elumuutus kergem.

Andra Sild, prokurör: “Ühiskond on valmis ohvrit aitama, kui ta ise seda soovib.”

Olen oma töös juba üle kuue aasta tegelenud perevägivallaga. Julgen väita, et üksikjuhtumiks jääb vägivallategu enamasti siis, kui ohver võtab kohe midagi ette, selle asemel et lugu maha vaikida ja uskuda, et küll olukord paraneb. Tähtis on, et teost saaks teada laiem ring inimesi, sest minu praktikas on perevägivald muutunud aja edenedes jõhkramaks.
Näib aga, et ühiskond on valmis ohvrit aitama, kui ta ise seda soovib. Karistusseadustikus on rida paragrahve, mis kõik lubavad vägivallatseja kohtusse viia: kehaline väärkohtlemine (hõlmab löömist, peksmist ja tutistamist), piinamine (korduva iseloomuga või väga suurt valu põhjustanud vägivald), rasked tervisekahjustused, kehavigastuse või tapmisega ähvardamine jne. Olgu öeldud, et karistatav on IGASUGUSE füüsilise valu põhjustamine. Peale karistusseadustiku alusel mõistetava põhikaristuse on prokuröril õigus taotleda kohtult lisakohustusena suhtlemiskeeldu.
Enamasti kaasneb aastaid kestnud füüsilise vägivallaga ka vaimne terror. Seegi on karistatav. Näiteks kui endine partner helistab pidevalt või ähvardab, saab kannatanu taotleda tsiviilkohtus lähenemiskeeldu. Kui isik rikub talle kohtulikult kohaldatud lähenemiskeeldu, on tegemist juba kriminaalkorras karistatava kuriteoga.
Vägivalla käes kannataval naisel soovitan partneri juurest lahkuda, pöörduda kodukoha sotsiaaltöötaja poole või varjupaika. Ka politseil on kohustus aidata: kohalikud konstaablid teavad, kuidas perevägivalla puhul toimida. 2004. aastani kehtinud seaduse järgi võis ohver kallaletungi kohta tehtud avalduse järgmisel päeval tagasi võtta, kuid praegu enam nii ei saa. Toimik avatakse ja lugu hakatakse uurima. Kuid kannatanu peab õiguskaitseorganitega ka edasist koostööd tegema, vastasel juhul jookseb uurimine liiva.
Vägivalla vaikiva talumisega suurendab ohver vägivallatseja enesekindlust, soodustades paratamatult edasist vägivalda.

Ära lepi vägivallaga, vaid otsi väljapääsu!
Esimese sammuna tunnista iseendale: olukord on täbar, vajan muutust. Teise sammuna tunnista sedasama sõpradele ja tuttavatele. Usu, mõttekaaslaste abiga on võimalik elus uus lehekülg pöörata.

Merit Berzin, Viljandi Zonta klubi liige, filantroop: “Kogu jõudu, et uks enda järel kinni tõmmata.”

Üldteada peaks olema fakt, et mees, kes naist lööb, on nõrk ja arg ning et esimene löök ei pruugi jääda viimaseks. Tihti peetakse seda naise süüks, kui ta mehe närvi ajab ja seejärel peksa saab, kuigi naise süü seisneb põhiliselt selles, et ta ei leia otsustavust ja enesekindlust mehe juurest ära minna. Vägivaldses suhtes olev naine on ebakindel ja hirmul, tihti mehest nii majanduslikult kui ka psühholoogiliselt sõltuv, teda oleks vaja n-ö jõustada.
Kolm aastat tagasi kogusime Zonta klubiga raha. Tulu läks vägivalla vastu võitlemise koolituseks. Oma ala asjatundjad käisid Viljandimaa õpetajatele, politseinikele, psühholoogidele, meditsiini- ja sotsiaaltöötajatele rääkimas, kuidas märgata vägivalda, kuidas aidata ohvrit. Seda tuleks teha kõikjal üle Eesti — jagada probleemiga tegelevatele inimestele juriidilist, psühholoogilist ja meditsiinilist teavet ning õpetada metoodikat, kuidas eri olukordi lahendada.
Heategevuse toel saaks luua juristide ja advokaatide nõustamisteenuse. Alustada tuleks sellest, et luua andmebaas juristidest, kes on nõus mõne tunni nädalas või kuus koduvägivalla teemadega tasuta tegelema. See oleks suur samm edasi.
Filantroopias on palju edevust. Naiste vägivald on muude ühiskonna probleemide kõrval keeruline ja vastuoluline teema, millega tegelda pole “seksikas”. Kuna enamik heategevuse rahastajaid on mehed, võib ka mõista, miks ei jätku naiste vägivalla vastu võitlemiseks fonde ega rahastajaid. Kuid perevägivald ei puuduta vaid naisi-mehi, see puudutab tervet ühiskonda. Vägivallast saavad paratamatult osa ka lapsed. Hirmu ja ängi, mis lapsepõlvekodust kaasa saadakse, kantakse endaga kaasas kogu elu…
Niisiis, kui sa ei mõtle piisavalt enda peale, mõtle laste peale! Mine välja, kohtu mõttekaaslastega, nendega, kel on samad probleemid, ja kogu jõudu, et uks enda järel kinni tõmmata.

Kadri Kõusaar, kirjanik ja filmilooja: “Eestis torkab silma vaimne vägivald.”

Kus lõpeb kunstiteoses vägivalla eest hoiatamine ja algab selle propageerimine? Mina arvan, et vahe on sõnumis. Vägivalda võib kujutada mõne olulise idee edastamiseks (näiteks verine realistlik sõjafilm näitab, milliseid kannatusi toob sõda) või on see puhas meelelahutus, show, asi iseeneses. Kahjuks on seda viimast nii meedias kui ka filmides liiga palju ja seetõttu võib tekkida arusaam, et vägivald on normaalne ja igapäevane, lausa cool.
Vägivaldsed filmid või sõjakad laulusõnad ei vii veel üldjuhul kedagi tegudele — ainuüksi sellest ei piisa –, ent kui lisandub näiteks kõle kodune olustik, võib lapsest kooruda sotsiopaat. Filmis “Magnus” näidatakse, milleni võib viia see, kui vanemad oma lastest ei hooli. Magnusest saab armastuse ja helluse puudumise tõttu emotsionaalne invaliid — ta on vaimse vägivalla ohver. Poiss tunneb, et teda pole kellelegi vaja, tekivad enesetapumõtted.
Kahtlemata on “Magnus” ohufilm. Soovisin filmiga edastada sõnumit, et me pööraksime oma lähedastele rohkem tähelepanu, oleksime vähem egoistlikud ja hoolivamad. “Magnus” ja teised säärased peredraamad on sulaselge katse vägivalda ennetada. Vägivalla propageerimisest on asi väga kaugel, ja selles pole õnneks keegi mu filmi kahtlustanudki.
Eestis elades torkab eelkõige silma vaimne vägivald. Meie Nokiaks on saanud tigedad ja vulgaarsed netikommentaatorid. Kusagil mujal pole netifoorumid nii õelad või siis nopitakse sealt sõim välja (miks meil seda ei tehta, on arusaamatu). Seepärast peaksime püüdma mitte teha teistele seda, mida ei taha, et meile tehtaks. Igal meie teol või sõnal on tagajärg, ükskõik kas jumal elab või mitte.