Ära ütle halvasti! Mürgine kriitika oma pereliikmete kohta võib depressiooni tekitada
„Sellist asja nagu konstruktiivne kriitika, pole olemas,“ ütleb John Gottman. „Igasugune kriitika on valus.“ Tal on õigus. Me ei taha kunagi kuulda, et meil on midagi „viga“ või et midagi oleks vaja muuta, eriti kui selline sõnum tuleb kallilt inimeselt, kellest kõige enam sõltume. Harvardi ülikooli psühholoogi Jill Hooley töö mõõdab meile kallite inimeste tehtud kriitiliste ja vaenulike märkuste mõju ja näitab, kui mürgine võib olla nende inimeste halvakspanu, keda me usaldame. Kriitika võib isegi vallandada tagasilanguse vaimuhaigusesse, näiteks depressiooni.
Hooley meeskond jälgis kaht rühma naisi — ühed olid varem olnud depressioonis, kuid olid sellest taastunud ja olnud stabiilsed vähemalt viis kuud, teised polnud mitte kunagi depressioonis olnud. Naistele tehti fMRT-uuring, mille käigus lasti naistel kuulata nende endi emade halvustavat kõnet naiste suhetes varem ilmnenud probleemide kohta. Mulle meenutab see hiinapärast veega piinamist. Mind šokeerib, et selline katse üldse eetikakomiteest edasi pääses. Kriitika oli umbes selline: „Su rõivad on vanad ega istu hästi seljas… Sinu uuemad rõivad on sellised, mis sulle ei sobi. Sul oleks stiili osas vaja kellegi nõuandeid.“ Kuid teadlased kindlustasid selle, et naised kuuleksid oma emade suust ka kiitusi sisaldavaid lauseid, nagu näiteks: „Stephanie, sul on alati nii kaunis naeratus… See on üks neist asjadest, mis mulle ja arvatavasti teistelegi on sinu juures alati meeldinud.“ Nii et kokkuvõttes polnudki kõik ehk halb.
Ekspertide kogu hindas emade kiituse ja kriitika kvaliteeti ning oli ühel nõul, et tütardele kuulamiseks esitatud kriitika jõhkrus või kiituse intensiivsus oli kahel rühmal ühesugune. Kuid varasemalt depressiooni põdenud naised hindasid pärast kriitika kuulamist end üldiselt ärritunuks ning kirjeldasid end väga negatiivsete terminitega. Näiteks kasutasid nad sõnu „ärritav“ ja „häbi“. Ka pärast kiituse kuulmist ei toimunud nende meeleolus suurt hüpet paremuse poole.
Ent püsima jäi küsimus: kuidas täpselt mõjutab kiindumusisikult kuuldud kriitika neuraalset tundlikkust nii, et see soodustab depressiooniga seostatavate tunnete ja käitumise teket? Ajus on üks väike võimas sorteerimiskeskus, mida nimetatakse desolateraalseks prefrontaalkooreks (DLPK). See keskus reguleerib limbilisele süsteemile ehk emotsionaalsele ajule laekuvate väliste vihjete mõju. Depressioonis inimestel on DLPK-s kogu aeg vähenenud aktiivsus; aktiivsus DLPK-s on aga edukas antidepressant. Kui varem depressioonis olnud naised kuulsid oma ema kriitikat, lakkas nende DLPK-s aktiivsus sootuks. Selle kohta ütleb Hooley „streik“. Nende naiste ajud ei suutnud halvustavate märkuste tõttu lülituda rahustavale ja tasandavale režiimile.
Ent püsima jäi küsimus: kuidas täpselt mõjutab kiindumusisikult kuuldud kriitika neuraalset tundlikkust nii, et see soodustab depressiooniga seostatavate tunnete ja käitumise teket?
Varasemates uurimustes on Hooley avastanud, et depressiooni tõttu haiglaravile sattunud patsientidel on kaks või kolm korda suurem tagasilanguse risk, kui nad elavad leplike sugulaste asemel koos väga kriitiliste sugulastega. Hooley nimetab lähedaselt inimeselt kuuldud kriitikat „halva hinde hoopideks ajju“. Hooley on veel avastanud, et pereliikmete kriitika võib olla piisav selleks, et vallandada tagasilanguse mitte ainult depressiooni all kannatavatel inimestel, vaid ka skisofreenia ja söömishäirete korral. Armastatud inimese kriitika paneb meie ajus tööle ellujäämise häirekella, mis käivitab kõige sügavamale ulatuvate juurtega hirmu, et meid tõrjutakse ja jäetakse maha. On mõistetav, et põlgus muudab vaimse ja emotsionaalse tasakaalu säilitamise meie jaoks lõpmatult palju raskemaks.
Kahtlemata on ema enamike inimeste elus üks võimsamaid emotsionaalseid kujusid. Sama saab öelda ka armsamate kohta. Aastate jooksul olen teraapiate käigus märganud, et partneritel pole tegelikult aimugi, milline on nende negatiivsete hinnangute tegelik mõju. Kui puudutan esimest korda mõtet, et rünnakud matavad teise poole niivõrd ränga valu ja paanika alla, et teine ei suuda sellise määra halvakspanuga toime tulla ning tõmbub seetõttu eemale ja soovib üksi olla, vaatavad kliendid mind sageli uskmatult.
„Kuid täiskasvanud peaksid olema võimelised kriitikat taluma. Tegelikult on see ainult tagasiside,“ räägib mulle Carrie.
„Aga see tähendab, et teie annate tagasisidet, et teine valmistab teile pettumust, ning teie olete oma partneri peamine turvalise ühenduse allikas,“ ütlen. Carrie ei saa aru. Proovin uuesti: „Kuigi minul on oma mehega kõik korras, aga kui kuulen tema hääles kriitikat või halvakspanu, kõlab see justkui tuletõrjealarm. Teiste inimeste kommentaarid kõlavad pigem jalgratta kella moodi. Minu aju ütleb mulle, et elementaarse kuuluvus- ja turvatunde nimel on hädasti vaja säilitada selle inimese heakskiitu, kellele ma kõige enam loodan.“
„Te peate silmas, et kuna tegemist on minuga ja minul on tema elus eriline turvatunde looja roll, ajab minu ärritus ja süüdistamine mu mehe hulluks? See on tema jaoks alarmeeriv?“ Näen, et Carrie mees Walt noogutab mõistvalt.
Kriitika garanteerib tegelikult selle, et meie kaaslast valdab hirm ning ta pole enam suuteline meie sõnumit kuulma; ta asub ennast kaitsma ja üritab eemale tõmbuda. Walt sekkub vestlusse: „Ma lihtsalt püüan sinu märkusi tõrjuda, aga siis tunned sina, et sind ei panda tähele ja karjud veel kõvemini.“ Seejärel pöördub mees minu poole. „Aga kui teeme tööd meie sideme tugevdamise nimel, jõuame seisu, milles me mõlemad tunneme end teineteisega piisavalt turvaliselt, et öelda, mida tahame, ning see ei kõla kunagi nagu tuletõrjehäire ja me ei asu kaitsepositsioonile, kas ma saan õigesti aru?“
Ei. Kui me armastame, siis oleme alati tundlikud ja haavatavad. Ent tõsi on, et mida turvalisemalt me end tunneme, seda vähem takerdume negatiivsetesse mustritesse, näiteks nagu nõudmine-eemaletõmbumine, mis toidavad ebakindlust. Võrreldes vältivate ja ärevate partneritega saavad turvaliselt seotud partnerid ka kiiremini tagasi emotsionaalse tasakaalu ning kosuvad haavumisest ja tülist. Nad mõistavad paremini, milline mõju on neil oma armsamale, ja tunnistavad, et on teinud teisele haiget.
