Virve Kass uuris oma magistritöös kannatanute, süüdistavate, tunnistajate, politseinike, kaitsjate, kohtunike ja teiste osapoolte esitatud jutustusi, mis olid kirjas kohtutoimikutes. Analüüsist selgus, et kriminaalmenetluse käigus esitatud jutustustele on iseloomulik neutraliseerimistehnikate kasutamine.

“Neutraliseerimistehnikad on jutustused, kus inimesed õigustavad vägivaldset käitumist, näiteks süüdistavad kannatanut, panevad vastutuse vägivalla eest välistele teguritele või esitavad vägivalda põhjendatud käitumisena kindlas olukorras,” selgitas Kass ja lisas: “Kõige sagedamini pandi vastutus vägivalla eest alkoholile. Seda esitati kui süüdlast vägivaldses käitumises ja vägivallatsejat kui inimest, kelle vägivaldne käitumine on põhjustatud alkoholi tarvitamisest.”

Töö autor kirjeldab, kuidas liigne keskendumine alkoholile ja väiksem keskendumine vägivallaaktile viib omakorda olukordadeni, kus patrullpolitseinikud ei arreteeri vägivallatsejat juhul, kui vägivallatseja pole politseinike arvates tugevas joobes. Tugeva joobe puudumine annab justkui märku, et vägivallatseja pole ohtlik. “Niimoodi tekkisid juhtumid, kus politseinikud ei viinud vägivallatsejat ära, kuid vägivald kordus koheselt või lähipäevade jooksul,” räägib magister.

“Praegu praktiseeritavad ametiasutuste sekkumised ei taga vägivalla ohvritele turvalisust ega enneta vägivalla kordumist. Mitme analüüsitud juhtumi puhul kordus vägivald paarisuhtes kriminaalmenetluse ajal,” toob töö autor välja olulise tähelepaneku ja järelduse.

Samas on Kassi hinnangul viimase paarikümne aasta jooksul tehtud Eestis olulisi edusamme paarisuhtevägivalla ohvrite aitamisel. “Eestis on juba olemas toimiv varjupaikade võrgustik ja ohvriabisüsteem, kuid palju on veel teha, et vägivalla hulka ühiskonnas vähendada ja kannatanutele tagada piisav kindlustunne, et vägivaldne suhe soovi korral lõpetada. Senisest enam tuleks tähelepanu pöörata vägivalla toimepanijatele, näiteks luua rohkem tugigruppe vägivallavabade suhtlusviiside õppimiseks,” rääkis Kass.