Madriidis elav Kersti hindab kodumaist toidutoodangut kõrgelt. „Ma usun siiralt Eesti toidu puhtusesse — et piim ei ole antibiootikume täis ja jogurt ei ole liiga magus ja et sink on sink,“ selgitab Kersti. Kuna Hispaania ja Eesti köök ning toiduvalik poodides on väga erinev, rändab ta mõtetes sageli kodumaiste maitsete radadele.

Eestis elades oli Kersti üsnagi lojaalne kindlatele toodetele ja nii jõudsid tema toidukorvi alati näiteks jogurt ja Heleni kaerahelbed, millest ta nüüd sageli puudust tunneb. Kui eestimaalased on poeletil harjunud nägema külluslikku jogurtiterivi, siis Hispaanias on pilt veidi teistsugune. „Jogurtivalik on väiksem ning erinevaid tekstuure ja maitseid vähem. Poest ei leia ka kodujuustu ega Eestis nii tavalist ja armastatud kohupiima,“ kirjeldab Kersti.

Kai tunnistab, et kodumaiseid tooteid Itaalias naljalt ei kohta ning seda suurem oli tema üllatus, kui ühes täiesti tavalises Rooma toidupoes ilmus letile Viru õlu. „See oli unikaalne leid ja seetõttu ostsime leti ka tühjaks, et kodumaine mekk oleks isu tekkides nii endale kui ka külalistele käepärast. Kahjuks jäi see juhtum üksikuks erandiks ja rohkem me Viru õlut Roomas müügil näinud ei ole,“ kirjeldab Kai.

Ta nendib, et võõrsil viibides kasvab igatsus kodumaise toidu vastu üsna suureks. „Esimene toidupoes käimine Eestisse saabudes on tavaliselt lihtsalt üks suur isudele andumine. Siis lööb see igatsus kõik korraga välja ja ostukorvi rändavad kõik leivad, kohupiimad, viinerid ja määrdejuustud,“ kirjeldab Kai välismaal elamisega kaasnevat.

Mullu perega Kiievisse kolinud Katri räägib, et Ukrainas elades on üsna suureks proovikiviks kujunenud kohalik juust. „Siinne juust on teistsuguse maitsega kui Eestis. Meie abikaasaga oleme sellega juba harjunud, aga lapsed veel mitte ja seetõttu võtame Eestist tulles alati kodumaist juustu kaasa. Teine asi on Mesikäpa küpsised, mis on lihtsalt patuselt head. Neid armasavad lapsed ja mina samuti,“ rääkis Katri.

Veel tunneb ta Kiievis puudust külmutatud frikadellidest, mis Eestis elades sügavkülmas alati olemas olid. Ukrainas neid aga pole, mistõttu peab neid ise valmistama ning siis on vaja leida aega ja ilusat hakkliha. Katri pere jaoks on loomulik osta Eestist kaasa osta kama ja odrajahu, et küpsetada karaskit ja pakkuda välismaalastest külalistele Eesti asja.