Esimene peatükk — Elus

Leban voodis, jalad vastu bassikõlarit. Ma olen Massive Attacki „Mezzanine’i“ albumi sees. Täiesti sees. Olen omas maailmas. Samas, kus olen alati olnud, aga kõik tundub teist moodi. Ma olen elus. Ma olen elus! Milline tunne! Kas see on hea tunne? Ma ei oska veel öelda, see kõik tundub nii kummaline, nii veider. Tajun kõike kuidagi teisiti. Mind valdab täielik kaif, kui bass alates mu jalataldadest läbi kogu keha levib. Milline võimas elamus − olla elus. Wow. Ma saan ju igasuguseid asju teha. Mida ma peaksin tegema? Peaksin ehk kirjutama? Olen alati oma tundeid kirjutamise abil välja elanud, sest ma pole tegelikult suurem asi oma asjadest rääkija. Jah, kirjutan. Kirjutada on mõnus. Saab kõik enda seest välja. Väga hea! Kes tunded enda sisse elab, see lõpetab vaimuhaiglas.

Rääkides haiglatest, ma sain just välja. Ei, mitte hullarist, sinna pole minusugusel kreisil asja. Sain just välja Ida-Tallinna keskhaiglast. Veetsin nädalakese sünnituseelses osakonnas. Mind kärutati seal ringi mingi kriuksuva ratastooliga. Enamuse ajast üritasin suured päikseprillid ees hoida, et inimesed mind ära ei tunneks. „Dream on…” Uhhh… Käib albumi teine laul. Kaif. Jah, dream on. Muidugi tundsid inimesed mind ära. Aga vähe turvalisem tunne oli nende suurte tumedate prillide taga. Haiglariided olid ka päris šefid. Ent ausalt öeldes oli mul sellistest asjadest ülimalt ükskõik — poogen, mis sul seljas on, kui kusagil 20 tundi ööpäevast magad või siis üritad magada. Ärkvel olek ei tundunud eriti mõnusana, kui haiglas olin. Kõik oli vastik. Telefon, mis pidevalt plinkis, oli vastik. Toit — kohutav. Ausalt, ma ei ole üldse mingi toidu üle nuriseja, aga no see seal oli ikka omaette tase. Tõstad lusikatäie putru suhu, aga tuleb kogu kausi sisu. Pudrukänkar, see oleks õige nimi haigla hommikusöögile. Ma ei tea, millest seda putru seal keedetakse, ausalt. Ja siis veel need pidevalt vahetuvad palatikaaslased. Nad olid kõik väga toredad, ausalt.
Aga kui raske oli taluda neid kaastundlikke pilke. Saate aru, neil kõigil käisid veel kogu aeg külalised ju ka. Ütleme nii, et need pilgud… Nendest võiks multika teha. Väga ekspressiivsed. Ja kaastundlikud. Ma ei kannata, kui keegi mulle kaasa tunneb. Ja neis pilkudes peegeldus kõigis üks ja sama küsimus — issand, mis sinuga juhtus?! Enamasti läksid paarikesed koridori peale rääkima. Või õue. Suvi oli. Soe ilus suvi. Või noh, kelle jaoks ilus, kelle jaoks mitte. Ma tahtsin ka õue minna. Aga ma ei jaksanud. Mul käis pea kogu aeg ringi ja minestasin pidevalt.
Suvaliste nurkade peal. Ütleme nii, et ei olnud tore. Ma olen üldiselt hästi tugeva tervisega ja üsna sportlik tütarlaps. Või mis tütarlaps, ma saan kohe 28. Tütarlaps? No ma ei tea, tunnen end tütarlapsena. Ja ilma jumestuseta näen piisavalt noor välja, et igasugused muldvanad
tüübid väga silma ei teeks. Point on selles, et pekki, mulle ei meeldi, kui mind ratastooliga ringi kärutatakse. Mulle ei meeldi 20 tundi päevas voodis vedeleda. No kuidagi ei meeldi, pole harjunud niisama passima.

Aga praegu on aeg paraneda. Pean passima. Pean ära kannatama selle haiglarežiimi ja rõvedad toidud, lisaks kõigele tigedad õed. Oh jumal, kui tige mõni inimene olla võib. Täitsa uskumatu kohe. Kui iga natukese aja tagant toimuva kraadimissessiooni ajal tukkuma jääd, saad
sõimata. No mida nagu? Tigedus ja õelus tulevad ühest august — rumaluse august. Ega igaüks oskagi oma elu normaalselt elada. Tegelikult, kes meist oskaks? Või mis see üldse tähendab — oskus elada? Vahel tundub, et vegeteerivatel inimestel on palju õnnelikum, ja mis põhiline — oluliselt rahulikum elu. Ja mida veel tahta, peale rahu, eks ole. Noh, erutust, eks seda ikka ka. Lihtsalt pidev rahu — mis asi see on? Kujutan seda vaimusilmas ette ühe suure ümmarguse valge toana, mille seinad on kaetud paksu vatikihiga. Seal sees saab siis ringi uimerdada ja vastu seinu jalutada, kui isu on. Midagi halba ei juhtu. Vägev mull. Aga mis elu see on? Rahu. Ma tegelikult armastan rahu. Rahu on ülim. Rahu on kaif. Kes elab tänapäeval täielikus rahus? Erakud. Need tüübid, keda keegi ei tunne, kes elavad omaette metsa sees ja kes paremal juhul suhtlevad postiljoniga. Aga arvatavasti ei tule neile ka kirju, nii et seegi on küsitav. Kui elad tavainimese kombel teiste inimloomadega suheldes, siis pole sulle mingit rahu garanteeritud. Kui sa just pidevalt Xanax’i laksu või veini vine all pole. Aga see ei ole minu jaoks. Mulle meeldib kaine mõistus. Mulle meeldib asju teha. Teisiti ei saa asju teha.

„Give a little love to ease the pain…“ Kolmas lugu käib. „Dissolved Girl“. On alles sõnad. See olen vist mina. Lahutatud tüdruk. Lahustunud tüdruk. Tühistatud tüdruk. Kusagil elu ja surma piiril. Pidev kõikumine, nii imelik. Stabiilne inimene kõigub. Mis mõttes? Kuidas see saab nii olla? See kõik on väga kummaline. Täielik šokk. Aga ma olen elus. Või kas olen? Ei saa päris kindel olla, väga veider staadium, ütleme nii. Milleski ei saa enam kindel olla. Ja mida tahab üks naine tegelikult elult? Mina näiteks tahan rahu, eks ole. Ent õige vastus on: kindlust. Naine tahab kindlustunnet. Oh, milline grandioosne sõna — kindlustunne! Silme ette joonistub millegi pärast Rakvere linnus. Ära küsi, miks. Aga tegelikult sealt see sõna ju pärineb, eks ole. Mõtle nüüd korra — kindlustunne. Tunne, nagu elaksid kindluse sees. Seal ei saa sulle keegi haiget teha, kindlus ei põle ega allu tugevatele tuultele. Vot seal tahab elada üks naine. Seal tahab elada iga naine! „I got to get away from here…“ − järgmine lugu algas. Jep, just nii on, tahan siit minema saada. Kohati tundub, nagu mina oleksin selle albumi kirjutanud. Kõik tunded ja mõttekäigud klapivad. Nojah, pole siis ime, et see lapsepõlvest saati lemmikalbum on. „This is not a place for me to stay…“

Palusin ennast haiglast välja. Seletasin, et ma lihtsalt ei suuda seal enam olla, ei suuda seal paraneda. Vajan rahu, mitte uurivaid pilke. Tahan omaette olla, mitte koos nelja võõra, pidevalt vahetuva naisega ühes väikses, heal juhul kahekümneruuduses toas. See ei ole koht minu jaoks.

Raamatu saad koju tellida siit!