Otsustasin kududa talle ise salli, kinkida juurde ta lemmikuid komme ja ansambli plaadi, mille koos avastasime ja mille lugusid “enda omadeks” pidasime. Juurde valmistasin ise jõulukaardi, kus sees väga hästi õnnestunud pilt meist, mida ta varem näinud polnud… Pakkisin kõik ära nii hoolega kui vähegi suutsin. Peitsin kaardikese ja plaadi salli vahele ja tõstsin kommid kõige peale. Olin meeletult elevil, sest ise oleksin sellise kingituse üle väga õnnelik olnud… Ma ju õppisin isegi palmikut kuduma, et sall lahedam saaks.

Mõtlesin ka sellele, mida noormees mulle kinkida võiks. Kuna teadsin, et ta fantaasia just väga kõrgelt ei lenda, siis viskasin väikseid vihjeid. Oleksin tahtnud pisikest südameripatsit, teatripileteid, kvaliteetšokolaadi… Midagi, mis näitaks, et ta armastab mind, tahab minuga koos aega veeta ja teab, mis mulle meeldib. Kui jõulud kätte jõudsid, vahetasime kingitused. Andsin enda oma esimesena üle — tal oli äärmiselt hea meel ja ta oli väga liigutatud. Siis ulatas ta mulle minu kingituse…

See oli seep! Tillukene odav komplekt seebi ja minipudelis dušigeeliga. Selline, mille saab toidupoest jõulukingituste valikust kaasa haarata, kui vaim vaene. Loomulikult tegin hea näo, nuusutasin, kiitsin ja tänasin… Aga südamesse tuli mõra. Mina olin nii palju vaeva näinud, näitamaks talle kui oluline ta mulle on ja vastu sain mine-pese-end kingituse. See polnud isegi pakitud, vaid oli originaalkarbis. Kaartigi polnud…