Eveliis ei mõista, miks on veganitel vaja oma usku niiviisi peale suruda: kas nad on uued Jehoova tunnistajad?

Teate ju neid laulusõnu, et “Sööge saia, sööge liha, jätke jonni, jätke viha”? Ma tahaks neid sõnu aegajalt veganitele laulda, sest mulle tundub, et suur osa veganitest on jube kurjad inimesed. Ma kirjutasin kunagi ammu ühe postituse sellest, miks minust veganit ei saa. Mu põhjused on väga lihtsad.

1) ma olen liiga laisk. Ma ei viitsi nuputada ja uurida ja puurida, mida millega asendama peaks, et maitse oleks peaaegu nagu. Üleüldse on see juba mu meelest ajuvaba, et tehakse näiteks taimset burgerit mingi ollusega, mis meenutab ja maitseb peaaegu nagu liha. Või muu säärane. Kui see “peaaegu nagu” faktor kõrvale jätta, siis ma ei viitsiks nuputada, mida ma tohin ja ei tohi. Eile tegin ma endale ahjukartuleid suvikõrvitsa ja šampinjonidega. Oli küll hea, aga kastet tahaks ka. Minu köögiklassika on kastmed vahukoorest ja/või merevaigust. Ma ei viitsi mõelda, millega ma need asendada saaks. Ja ma ei tea peast sadu retsepte, ma ei viitsiks iga päev tuhnida blogides ja retseptikogumikes, et mitmekesisem asi oleks. Mulle meeldib süüa teha, aga ma olen liiga laisk, et argitoite “pimpida”. Pealegi, selleks et vegantoit näeks taldrikul kena välja, peaks ma rohkem vaeva nägema. Ma ei viitsi. Pange taldrikule vaid suvikõrvits, ahjukartul ja sojakastmes šampinjonid. Tulemus ei ole ilus, lihtsalt üks värvitu mass. Ma ei viitsiks mingit salatite ja lilleõitega toite kogu aeg kaunistada. Siit ma jõuangi teise punktini.

2) veganlus on kallis. Ma hiljuti nägin küll mingit postitust, kus vegan naeris selliste väljaütluste üle ja postitas pildi oma “überkallist õhtusöögist”, mis koosnes riisist, tomatist ja ubadest ja lisas, et näete, pööbel, seda te endale lubada ei saa, sest veganlus on vaid rikastele. Jah, oad ja tomat ei maksa tõesti midagi, aga olgem ausad…see pole ka mingi maitseelamus. Kui ma tahan valmistada vegan toitu, mis MAITSEB ja NÄEB AHVATLEV välja, siis ma pean maksma PALJU rohkem kui tavalise toidu eest, mis palju vähema vaevaga maitseb ja on ahvatlevama välimusega. Pidevalt näen ma mingeid ilupilte arbuusist, piparmündist ja pähklitest. Jah, ilus ja maitsev ning ka mitte kõige kallim, kuid jällegi ma ei taha vaid arbuusi süüa.

Eelmisel nädalal kaevas keegi selle postituse üles, jagas seda veganite grupis ja ma hakkasin pihta saama kommentaaridega, kui rumal ma olen, primitiivne ja mida kõike veel. Vihaseid ja kurje kommentaare. Nii nagu iga kord kui ma veganlusest rääkinud olen. Mul on selline tunne, et veganid on nagu uued kurjad Jehoova tunnistajad, kes oma usku kõigile peale suruvad. Minu pärast olgu veganid olemas, kallistagu puid ja porgandeid ja toitugu kasvõi võililletolmust, kuid ma ei suuda mõista, miks nad minusuguseid kogu aeg lollideks sõimama peavad. Võib olla peaks nad oma kurjuse ja viha leevendamiseks liha sööma hakkama nagu vana laulusalm ütleb.