Hea tahe. On olemas mitut liiki heategevust, ning mitte alati pole see raha. Jah, kõige sagedasemad on annetused — alates kõige väiksematest, mis on jõukohased vaesemale inimesele, kuni suurte makseteni organisatsioonide ja rikaste poolt. Kui aga isegi ei õnnestu rahaliselt aidata, võivad soovijad anda verd, annetada riideid puudustkannatavatele peredele, käia poes eakate naabrite eest, aidata remondiga… Viimastel aastatel on heategevus hoo sisse saanud.

Mis siis seisab selle aitamise soovi taga?

Miks inimeses tekib soov võtta osa endalt ja anda see teisele? Miks üks aitab, teine mitte? Kas õnnelikud inimesed kalduvad rohkem andma teistele oma aega, raha ja tähelepanu? Või kingivad teistele vaid need, kellel pole kedagi, kellele anda osakest endast?

Abistades teisi, lahendab inimene sageli iseenda psühholoogilisi probleeme või kasutab heategevust kui vahendit oma isiklike eesmärkide saavutamiseks. Mis paneb inimese tegutsema, kas ratsionaalne „peab“ või emotsionaalne „tahan“?

Kannatanud. Need inimesed, kes on talunud valusaid katsumusi omaenese elus (lähedase surm, sõda, raske haigus, reetmine), võivad tunda vajadust aidata teisi, kes on sattunud sarnasesse olukorda. Nad otsekui päästavad iseennast, summutades oma valu ning minevikus saadud negatiivseid kogemusi.

Ma mõistan sind. Väga kõrge empaatiavõimega või hea kujutlusvõimega inimesed võivad kergesti mõista abivajajaid. Need heategijad maandavad enese ärevust, mille on tekitanud tugevad emotsionaalsed üleelamised. Nad püüavad teha „kasvõi natukene“, et olukorda leevendada. Nad otsekui loovad suhteliselt ohutu toetuse ja vastastikuse abi keskkonna, rahustades end seejuures mõtetega, et siis, kui nendegagi midagi sarnast juhtub, et jää nad abita.

Teistest parem. Need aitajad otsekui võrdlevad oma elu nende eludega, keda aitavad. Nad sisendavad endale: „Ma aitan, järelikult olen tugevam, minu elu ei olegi nii halb ning ma tulen sellega paremini toime“. Selline vaade lubab säilitada oma perfektsionismi, illusiooni ideaalsest elust ning sulgeda silmad tõiga ees, et ehk ei oldagi nii kõikvõimas ja täiuslik.

Mina — heategija. Nii mõnelegi meie hulgast meeldib endale öelda: „Ma olen helde, hea, tähtis ja suur inimene“. Aidates abivajajaid tõstavad nad sellega oma enesehinnangut ning sotsiaalset tähtsust. Kuuldes tänusõnu (parem kui avalikult öeldud), tunneb heategija rahuldust ning ei unusta ka ise sellest rääkimast.

Olla moes. Sellesse kategooriasse kuuluvate heategijate tõeliseks motiiviks on liituda moevooluga ning saada ühiskonnalt heakskiitu.

See on kasulik. Puhas funktsionaalne lähenemine. Paljudes riikides on need ettevõtted, kes eraldavad raha heategevuseks ühiskondlikele organisatsioonidele ja fondidele, osaliselt vabastatud maksude tasumisest. Ning veel, üksnes viide asjaolule, et ettevõte või tuntud isik tegeleb heategevusega, parandab imidžit või tõstab tarbijate, järgijate ning austajate lojaalsust. Osavõtt heategevuslikest ettevõtmistest aitab luua kasulikke tutvusi.

Indulgents. Leidub heategijaid, kes kardavad kõrgemat kättemaksu oma pattude ning halbade tegude eest. Tehes häid tegusid üritavad nad kokkuleppele jõuda oma südametunnistusega. Või siis suhtuvad heategevusse kui omanäolisse kindlustusse ebaõnne eest hoidumiseks.

Altruism. Lõpuks saab rääkida tõelistest altruistidest, kes aitavad abivajajaid isetult — kaastundest ja suuremeelsusest. See on sügavalt teadvustatud kõlbeline võlg, kus õiglusele rajatud ühiskondliku moraali nõuded muutuvad isiklikuks veendumuseks.

Kui me hoolitseme teiste inimeste õnne eest, siis muutub see meie jaoks mõtte ja rõõmu allikaks. Seega on teiste inimeste aitamine õnneliku elu hädavajalik ja oluline koostisosa.

Allikas: Psihhologija, september-oktoober 2016