Hulludest Päevadest: kas tervel Tallinnal sai korraga tualettpaber otsa?

Miski, mida ma pole kunagi päris hästi mõistnud on kõiksugused suured allahindlused. Tark tarbija teab, et poele on need kasulikud laotühjendused, kuid maha äritakse need nagu suured, ägedad ja vinged allahindlused, mida ei tohi mingil juhul maha magada. “Tulge ja ostke üle-eelmise hooaja kaupu ja olge veel õnnelikud ka, et raatsisime hinnast paar eurot maha võtta!”

Postkasti potsatab ilus erekollane kataloog, mis peidab endas kõiksuguseid vanu ja uusi (enamasti siiski vanu) kaupu, mida peaksid saama ju lausa poolmuidu… Aga kui keegi viitsiks hinda süveneda või selle vanadesse ja palavalt taga igatsetud kroonidesse ümber arvutada, siis kas need hinnad on ikka nii rõõmustavad kui meile pähe määritakse? Kas ma peaksin minema Stockmanni, et osta endale 4,90 euroga küünal, mille tavahind on 5,50 — kusjuures valikus on ainult üks lõhn (loe- lõhn, mida nad ei ole suutnud piisavalt maha müüja ja seisab neil kusagil laonurgas jalus). Kas see paneb kellelgi silmad särama, kui ta saab oma väikesele lapsele täiesti tavalise puuvillase T-särgi, mis maksab vanas rahas enam kui 110 krooni? Ei tea, julgen kahelda…

Üks kummaline nähtus on veel see, et kui kusagil kauges Eesti nurgas avatakse uus Maxima, käivad fotograafid kohal, et kogu Eesti saaks naerda, kuidas vanainimesed odavat suhkrut ja toiduõli korvidesse laovad. Aga kui pealinna kaubamaja teeb suure “allahindluse”, pole kellelgi häbi hommikul kell 8 end ukse taha järjekorda võtta ja pärast kollase kilekotiga uhkelt koju jalutada. Kellelgi pole piinlik pärast trammi oodata, 24 rulli tualettpaberirulli kaenlas — odavalt saadud, nüüd tükk aega mureta.

Ma tahaks, et inimesed saaksid aru, et kõik suured allahindlused on lihtsalt kaupluskettide võimalus ladudesse ruumi juurde saada nii, et nad ei pea asju ära viskama ja teenivad veel kasumit ka. Ometi me jookseme, me rabame, me oleme uhked, kui me leiame allahinnatud (kuid tegelikult siiski liiga kalli) teksapaari enda suuruses!

Inimesed, palun pisut väärikust — olgem pisut teadlikumad tarbijad! Ostame asju, mida me vajame ja ostame kvaliteeti — ärme näita kaubamajadele, et niipea kui nad hinda langetavad, oleme meie nagu juustutüki järele kargavad rotid ukse taga rivis. Kes teab, ehk siis hakatakse millalgi ka mõistlikumat kaupa pakkuma, mis oleks tõepoolest sellise hinnaga, et pärast kohe tunned, et on hästi saadud!