Igal oinal oma mihklipäev
Mihklipäev oli pidude aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping ning karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga jüripäeva ajal kaubeldud teenijate lepingud. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).
Tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni. Nii ongi mihklipäeval püütud lund nõiduda.
Päevale andis ilmet mihklilaat. Noored tegid mihklituld ja kogunesid lõkke äärde tantsima ja pidutsema. Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.
Mihklipäeva kommete hulka kuulus ka Mihklite ülestõstmine.
Looduses kapsas veel kasvab, sääsed aga hakkavad magama jääma.
Söögiks valmistati suurema püha puhul lambaliharoogade kõrval värsket leiba-saia ja kooke. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu. Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, kuid otseseid töökeelde polnud.
Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev. Püha Miikael on Uue Testamendi tegelane, kelle võim oli nii suur, et ta võis isegi põrgust hingi päästa.
Lamba- ja kukeohver
Lambatapp ja -liha söömine kuulub väga kindlate pühade juurde: annepäev, olevipäev, lauritsapäev, pärtlipäev ja mihklipäev. Veel on lambaohver kuulunud hingedeaega, samuti lõikuspüha juurde. Kuigi ohvririitusi ei ole eestlased viimastel sajanditel toimetanud, on iga talu omaette lamba ohverdanud.
Kana ja kukk ohvriloomana on kuulunud jüripäeva ja mihklipäeva juurde. Kukk on osanud kurje vaime näha, mistõttu tema imeliku käitumise (kana moodi häälitsemine) järgi on arvatud, et ta näeb kuradit. Kurja tõrjumine on ka kiriku tornikuke ülesanne. Paljudes rahvajuttudes kirjeldatakse kurivaimudega kimbus olemist, mille lõpetab kukelaul — see märgib pimeduse elukate võimu lõppu ja paneb nad oma valdustesse põgenema.