Jaanitule suits toob tervise

Jaanipäev 24. juunil on iidne aasta tähtsaim püha. Jaanilaupäeva õhtul oli tavaks käia saunas ja külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld seostati päikesepüha ja –kultusega, selle suitsul pidi olema tervendav mõju. Sõnajalaõie leidja sai aga hoobilt rikkaks ja õnnelikuks. Kui noor naine paneb jaaniööl padja alla üheksa erinevat lille, ilmub unes kindlasti tulevane abikaasa.

Veel 20. sajandi keskpaiku tehti Eestis erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega.

Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid nimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol — see näitas, et neiu oli tähelepandav.

Kuid palju rõõmu tõi oma perega kaskede järel käimine — eriti lastele. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.

Lehm sai pärja pähe

20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis ehiti lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks).

Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama.

Jaanitule juurde kuulus maadlemine, jõukatsumine ja köievedu. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja.

Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunesid pere, palgalised ja linnasugulased.

Laste jaoks oli see öö, mil võis olla päikesetõusuni üleval, samuti nagu aastavahetusel nääride ajal.

Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses peegelduvad tumedal veel.

Sõnajalaõis teeb hoobilt rikkaks

Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi ja romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.

Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides.

Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigusi — talurahva nuhtlus — ja aitama olla terve.

Jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita. Võimalik oli nõiduda naabrite piimaõnne endale, edendada karja- ning viljakasvu.

Kunagistest ohvripaikadest ja -kommetest on säilinud üksnes Tartumaal Meeksi oja kaldal asuvale Jaanikivile andide viimise tava. Legendi järgi olevat kivil istunud ja jalgu puhanud püha Jaan. Tänapäevani käivad haiged vigastatud kätt või jalga kivi vastu surumas ja sinna ande viimas.

Tööd ei tohtinud teha

Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.

Rituaalsed toidud olid sõir Lõuna-Eestis, kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.

Ristija Johannes

Jaanipäev on kirikukalendris Ristija Johannese sündimise püha. Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, oli kuulus prohvet ja ristija, mille tõttu pälvis juba eluajal hüüdnime Ristija Johannes.

Johannesega on seotud maailmakirjanduses korduvalt läbikirjutatud lood, mille hulka kuulub lugu tema äkilisest surmast. Nimelt nõudis noor tantsija Salome valitsejalt, kes oli lubanud täita iga ta soovi, et talle toodaks kandikul Ristija Johannese pea. Salome sai soovitu, ehkki valitseja kahetses oma rumalat lubadust ja rahvas oli löödud prohveti totrast surmast.

Ristija Johannese surmapäevaks peetakse 29. augustit. Lugematult pärimust on selle kohta, kuhu jäid Johannese keha ja tema pea, selgus ja üksmeel aga puuduvad. Paljude rahvaste rahvaluules on temaga seotud legende, laule ja loitse. Nii ka Eestis, kus ta kannab nime Jaan.