“Ma olen kindel, et see on …”
Jah, me kõik guugeldame ja oskame endale diagnoosi panna. Siiski oleks targem jätta see arstile mainimata. Seda kahel lihtsal põhjusel. Esiteks — arvatavasti jõudsid sa kõikvõimsa interneti abiga selleni, et sul on mõni Eriti Tappev ja Väga Raske haigus. Teiseks — arstil on kindel protokoll, mille järgi ta tervislikku seisundit kontrollib, arvestades muu hulgas ka pärilike haigustega. Kui sa hakkad enda diagnoosi talle tutvustama, võib see sogada vaid vett.

“Ah, see on lihtsalt stressist”
Jaa, stress võib sind tõesti haigeks teha, kuid samamoodi võib see muuta sind vähem tõsiseltvõetavaks. Kui sa mainid arstile, et “sul on meeletud peavalud ja teinekord kimbutab sind ka paanikahoog”, kuid lisad sellele, et see tuleneb arvatavasti stressist, jääb talle kõrvu kõlama üks: sa oled ületöötanud ja pead veidi puhkama.

“Vabandage, et teie aega raiskasin”
Sinu perearsti töö on su tervisel silma pead hoida, seega ära põe, kui sulle tundub, et tülitad teda “tühise” asja pärast. Kui sul on valud rinnus, siis pigem räägi sellest kohe enda perearstile, kes määrab ka ravi, selle asemel, et kodus kannatada ja lõpuks südameatakiga haiglasse sattuda.

“Kindlasti olete kuulnud …”
Lugesid lehest, et apteekidesse on jõudnud müügile uus ravim, mis võib su tervislikku seisundit parandada ja tahaksid sellest enda arstiga rääkida? Ära võta seda iseenesestmõistetavana, et ta on sellest juba kuulnud. Selle asemel prindi näiteks artikkel välja, et seda talle näidata ja nõu küsida. Usu või mitte, aga arstidel on käed-jalad tööd täis, seega ta ei suuda isegi parima tahtmise korral püsida kõigega kursis.

“Teie olete ju ekspert!”
Ka arst on inimene. Seega — kui ta kirjutab sulle välja mõne ravimi, mille vastu sul on allergia, räägi sellest! Ta ei saa teada sinust kõike, samuti peaksid enda tervise eest ka ise hoolt kandma, mitte panema kogu vastutusele ühe inimese õlule.

Allikas: Prevention