Jüripäeva nõiakommetest oli tuntud varahommikune karja jälgede pööramine kodu poole ja leitud hundijälgede pööramine metsa suunas.

Laudaläve alla asetati mõni raudese, et loomad püsiksid terved ja oleksid kiskjate eest kaitstud. Läve alla või karjateele asetati mõnel pool muna, seda on ka üle karja visatud. Muna katkiminek ennustas karjakahju.

Huntide patroon on püha Jüri. Uskumuse järgi viskas ta huntidele taevast toitu või mõnes piirkonnas pilvetükke. Pilvetükid olid inimestele ja kõigile teistele loomadele peale huntide mürgised või ajasid nad hulluks.

Usuti, et püha Jüri seob või lukustab jüripäevast mihklipäevani hundi suu koduloomade suhtes. Ka loitsudes pöördutakse just sellise palvega püha Jüri poole.

Huntide tõrjumiseks paugutati püsse ja tehti kära nende sümboolseks peletamiseks. Õmmeldi, sest igasugused nõelumistööd tähendasid maagilist hundisilmade torkimist.

Perenaine nõidus puu otsast piima

Jüripäeva varahommikul käisid perenaised enne päikesetõusu salaja piima nõidumas. Kui keegi seda pealt nägi, võis pealtnägija loitsu soovimatus suunas muuta. Piima loitsiti kõrgemalt kohalt või puu otsast, soovides endale teiste talude piimaõnne.

Jüripäeval ei tohtinud külas käia ja sellest peljati otsest kahju. Kõike oli kerge ära nõiduda ja kahjustada. Kõik esemed, mida koju toodi või sealt välja viidi, andsid selleks võimaluse, samuti nagu võõrastega rääkimine.

Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine tähendas ühtaegu, et nii on see kogu aasta jooksul.

Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti — muidu tulevad maod koju.

Paiguti oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida kahjurite rünnakut taimedele. Kolistamine ja paugutamine kodu lähedal, puudelõhkumine, samuti pesupesemine — see meelitaks pikset ligi. Tuli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna.

Jüripäev märkis kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. See on olulisemaid aastaringi pühi veel 20. sajandi alguse rahvakalendris. Veel 19. sajandil oli jüripäev mõisaga teenistuslepingute lõppemise ehk kolimise päev.

Kukerpall ravib seljavalu

Jüripäeval kukerpalli laskmine välistab seljavalu. Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla, allikavee või lumega, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale.

Üheks tõhusamaks inimeste ja loomade ravimiks oli jüripäevane või varasem rästik, maamürkide ja väe kandja. Uss kuivatati ära, temast valmistati ussiviina või -õli, ka -tuhka, mida anti loomadele või inimestele haiguse puhul.

Enne jüripäeva (enne esimest äikest) peeti maad mürgiseks, mistõttu sinna polnud lubatud istuda.

Allikas: BERTA — Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas