Kadri oli naine, keda huvitas psühholoogia, filosoofia, alternatiivmeditsiin ja vaimne kirjandus. Ta fännas Foo Fightersit, Amos Leed ja Ewert and The Two Dragonsit. Oma esimese raamatu “Must ja valge luik” sai ta kaante vahele 2013. aasta kevadel. Peagi, sama aasta sügisel, järgnes ka teine Kadri blogist inspireeritud teos “Julgus mõelda, julgus öelda”. Samanimelise raamatu teine trükk leidis ilmavalgust 2014. aasta kevadel. Tegus naine lõpetas enne esimese raamatu ilmumist ka Tartu ülikooli ajakirjandus- ja kommunikatsiooniosakonna ning lisaks aktiivsele blogipidamisele tegi koostööd ka Eesti Ekspressi ja Linnalehega.

“Elu ei ole mustvalge, ehkki vahel keeran tekstis mõne asja üle võlli küll. Et mõte paremini kohale jõuaks. Ent absoluutset tõde ei ole mõtet kuskilt otsida, seda polegi. Kõik muutub ajas, ka mina ja mu kogemused. Sedasi tulekski mu mõtteid ja postitusi lugeda: see on ühe noore naise areng, mida lugejal on võimalus kõrvalt jälgida,” mõtiskles noor naine, kes ei kartnud oma arvamusi julgesõnaliselt välja öelda.

Kadri rääkis oma kirjutistes sellest, kuidas säilitada positiivsus, kuidas leida ja kuulda oma sisemist häält, kuidas vältida stressi ja luua rahulduspakkuvaid lähisuhteid nii tööl, sõpruskonnas, kui pereelus. Samuti seletas ta lihtsas keeles lahti selle, kuidas realiseerida oma unistused, parandada oma tervist ja tegeleda oma minevikust kaasa tulnud hirmude, harjumuste ja väärarusaamadega. Ta julgustas kõiki mõtlema, ütlema ja olema.

Aastal 2010 elas Kadri üle oma esimese infarkti. 2013. aasta sügisel teise. Toona tunnistas ta Eesti Päevalehele antud intervjuus, et tegemist oli selge märgiga sellest, et enda jaoks tuleb rohkem aega leida: “Suhtlesin blogi lugejatega palju ning me mõttevahetused olid kohati väga sügavad. Lõpuks hakati mu lahkust kuritarvitama, vohama hakkas mõttelaiskus. Tänaseks olen oma postkasti sulgenud,” räägib Kadri ja kordab uuesti: “Jah, infarkt on läbipõlemise märk. See on õppetund, milles ma ei süüdista kedagi teist, sest me kõik teeme ju oma valikud ja otsused ise.”

Elada tuleb päev korraga

Olgugi, et tervis vedas naist alt, ei otsustanud ta jonni jätta ja pühendas end täielikult oma lugejatele ka pärast teiskordset tõsist äratust. “Olen isegi endalt küsinud, et miks ma niiviisi raban ja kiirustan, aga kuskil taga tuksub teadmine, et äkki aeg saab otsa,” tunnistas Kadri vahetult pärast teist infarkti haiglavoodis viibides.

“Juba esimese infarkti järel ennustati mu peatset lahkumist, kuid imesid juhtub ja ma elan päeva korraga. Siiani. Mõistan muidugi, et kui on määratud, siis tuleb minna,” sõnas naine.

“Minu loo moraal on see, et elu paraku on selline nagu ta on. Väike mannatera nagu ma olen, ma ei saa kuidagi neid inimesi terveks teha, kustutada nende valu või pühkida nende mälestusi, aga ma saan olla see, kes kuulab, kes mõistab, kes armastab, kes aitab, kes on olemas. Sina saad ka! Teeme koos maailma paremaks!” Just nii lõpetas noor naine oma viimase, saatusliku tähendusega blogipostituse. Head teed, kallis Kadri!