Kas täna lõunat sööme?
Mõnikord lihtsalt ei tea enam, mida keset päeva süüa. Midagi nagu tahaks, aga kõik variandid on justkui läbi proovitud ja ega tegelikult aega ka nii väga ei ole… — Ah, söön parem õhtul.- Kes siis poleks päevastest toidukordadest üle hüpanud, et siis vastu õhtut näljasena midagi kiirelt alla kugistada. Ajanappuse tõttu sööme me päeval järjest rohkem kiirtoitu ning korralik valmistoit jääb sageli päris hilisesse õhtusse.
Mismoodi me siis tööl toime tuleme — selge on see, et päevast päeva näljasena me ringi ei kõnni. Või on meil äkki nii kiire, et ei jõuagi sööma — hommikul kiirustades jätame ära hommikusöögi, päeval tööd rügades lõunasöögi, õhtul…? Muutunud on meie lõunapauside kord: kui aastate eest oli lõuna sageli ühel kindlal ajal ja suhteliselt täpselt paika pandud, siis tänapäeval saavad paljud meist ise määrata, mis ajal nad parasjagu lõunale lähevad kui üldse lähevad. Tegelikkuses siis nii juhtubki, et inimesed kipuvad lõunat üldse vahele jätma või hammustavad midagi kergemat otse püstijalu või tööpostil olles.
Inimesed on hakanud sööma rohkem omaette, kas otse kontoris arvuti taga või siis imbutakse ümberkaudsetesse söögikohtadesse. Enamasti on küll kaasaegsetes kontorites ka mingi kööginurgake, kuid tihti kipuvad need suhteliselt väikseks jääma ja ehk ei meelita nii väga ühissöömistele. Kuigi — firmajuhtidel tasuks sellele igal juhul tähelepanu pöörata, sest ühises ruumis peetavad kohvi- või lõunapausid aitavad kollektiivi omavahelisele läbisaamisele päris palju kaasa. Ka kulub väike lõõgastav vestlus keset tööpäeva alati marjaks ära.
Rootsis näiteks on trendikamad ettevõtted katsetanud sellist asja nagu coffee shops, kus mõnusas miljöös saab süüa nii hommikusööki kui lõunat ning loomulikult omavahel suhelda. Suurem osa töötajatest on taolised kohvikulaadsed istumiskohad omaks võtnud, sealt eemale hoiavad vaid need, kes on „liialt läbipõlenud” — nemad eelistavad pisut vaiksemat ja omaette õhkkonda. Nimetatud lahendus eeldab muidugi firmapoolseid suuremaid investeeringuid, mistõttu väikefirmadele võib see pisut üle jõu käia.
Igapäevane toit ei pea mitte ainult söödav ja hea välja nägema, vaid sellele esitatakse ka mitmeid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid nõudeid. Kvantitatiivsed nõuded on seotud energiavajadusega, mis on meie kõige esmasemaks vajaduseks. See loomulikult on inimesiti väga erinev — kõik sõltub sellest, kui aktiivsed me oleme või millist tööd teeme. Kvalitatiivsed nõudmised seevastu eriti varieeruda ei saa, kui — siis ehk vaid vanusest lähtudes.
Toitumisteadlaste sõnul on praegusaja suundumuseks, et me sööme järjest enam energiarikkamaid toiduaineid — neid, milles leidub rohkesti suhkrut ja rasva. Uuringud on näidanud, et ühes tüüpilises lõunaportsjonis on keskmiselt 50 grammi rasva ja 900 kalorit, seda olenemata toidu tüübist. Toidu kõrge energiasisaldus tekitab aga kaasaja madala energiavajadusega inimestele probleeme. Meil oleks tarvis süüa toitu, milles oleks võimalikult palju toitaineid, kuid mille energiasisaldus oleks tunduvalt väiksem. Nii juhtubki, et sööme endale sisse palju rasva, mis laagerdub organismis praktiliselt ilma igasuguste kadudeta. Kui energiat aga liiga vähe sisse sööme, väheneb ka proteiinide hulk, mis omakorda teeb meid haigustele vastuvõtlikumaks.
Tööandjad saavad oma töötajate tervise eest sel moel hoolt kanda, et võimaldavad neil tööpäeva jooksul söögipause teha. On ju meie tööalane võimekus otseselt toiduga seotud — kui energiat vähem on, ei suuda me ka kuigi hästi tööle keskenduda. Näljatunne vähendab tublisti meie kreatiivsust ning suurendab ärrituvust ja agressiivsust, tõuseb ka testosterooni tase. Energiavajadusest 25 protsenti haarab endale meie aju, aju normaalseks tööks on tarvis glükoosi. Ajul endal ei ole energiat kuskile salvestada, sestap tuleb vere kaudu talle pidevalt toitu anda. Muide — seetõttu on kasulik tegeleda liikumise ja trenniga, kuna tänu sellele suureneb vere juurdevool ajju ning seeläbi saab aju ka rohkem energiat.
Puuduvast energiast annab aju märku sellega, et mälu ja tähelepanuvõime muutuvad kehvemaks. Kuna meie pea on „toidusabas” esikohal, reageerib ülejäänud keha puuduvale toidule näljatunde tekkega, mis on mõeldud meie suunamiseks aktiivsetele toiduotsingutele. Testidega on tõestatud, et kiire glükoos — näiteks mahla näol — tõstab meie reaktsioonivõimet ja parandab mälu, kuid tuleb meeles pidada, et see efekt on väga lühiajaline. Juba tunni möödudes on tunne nagu poleks mitte midagi söönud ja tegelikult oleks see isegi kasulikum, kui me olekski selle söögikorra üldse vahele jätnud.
Katsed on näidanud ka seda, et vahepalad kella 10 ja 14 paiku on mälule positiivset mõju avaldanud. Natuke võiks ikka jälgida, mida me sööme — kiired süsivesikud nimelt kaovad organismist juba 10 kuni 30 minuti jooksul, samal ajal kui aeglased süsivesikud püsivad seal mitu tundi. Lisaks süsivesikutele on meil abi ka teistest toitainetest. Nii näiteks mõjuvad proteiinid hästi meie pikaajalisele mälule.
Pärast korraliku söögiaega muutume enamasti pisut uniseks. Lõunasöögi järel tekib seisund, millele on antud nimeks post lunch dip. Sarnane efekt avaldub ka pärastlõunati, kui me lõunasöögi üldse vahele oleme jätnud. Taolist seisundit saab kompenseerida kohviga, mis meid jälle väheke üles äratab ning paremini keskenduda aitab. Katsetega on tõestatud, et kofeiin on meile abiks info sõelumisel, jagamisel.
Kui jätad söömata vabandusega, et mõtled kaalule või pead dieeti, ei mõju see sinu mälule sugugi hästi — nii et lõpeta enne, kui sa selle manitsuse juba eos unustad! Sama kehtib ka stressi puhul. Mõlemal juhul suureneb veres kortisooli hulk, mis halvendab mälu ning tekitab meis kiire vajaduse enda n-ö premeerimiseks mingi toiduga — mis siis enamasti on midagi magusat. Suhkur omakorda suurendab jällegi kortisoonisisaldust, oleme jätkuvalt stressis ning nii see lõputu ring jätkub. Just sellest ringist väljapääsemiseks olekski kasulik, kui saaksime keset päeva teha pikema lõunapausi kuskil mõnusas miljöös — kui vaid meie tööandja seda ka võimaldaks.
