Keskmine Eesti mees: retuusid rokivad!

Kui läheneda retuusidebatile puhtalt esteetilisest küljest, ei tohiks küll ükski mees neisse põlglikult suhtuda.

Retuusidel on hämmastav ajalugu. Sajandeid tagasi kandsid sarnaseid riietusesemeid hobusega sõitmist harrastanud mehed ning praktilisuse tõttu eelistavad ratsutamishuvilised neid tänaseni. Lisaks hobufännidele on retuusid levinud muidugi ka spordisaali ning sealt otsapidid tänavamoodi ja tööle-kontorisse.

Mehe seisukohast on retuusid ja retuuse kandvad naised väga vahvad ja loomulikult on tore, kui keegi oma meeskolleegidele silmailu pakub. Paraku torpedeerib retuusidesse riietunud ja heas vormis naiskolleeg tugevalt töömoraali ning teeb (olenevalt kaugusest) keskendumise väga raskeks.

Liikudes aga kontorist välja, näiteks tänavale, on retuusid ainuõige valik. Tähelepanu on garanteeritud ning lõunamaistest turistidest kubisevas vanalinnas võib nii ka hulgaliselt uusi tuttavaid leida.

Lõpetuseks tahaksin retuusihimulistele siiski ühte asja ka südamele panna. Kõige paremini on selle mõtte sõnastanud sel teemal sõna võtnud eelkõneleja: „Retuusid on tõmmatud kõrgele, nii et tagant on näha viimne kui voldike ja kumerus ning eest kahjuks samuti…“

Kuid sellest kõigest ei tasu heituda. Oled kunagi vaadanud mõnd Amandus Adamsoni skulptuuri? Esteetiline elamus, või mis? Novot, ideaalis on retuusidega samamoodi. Pealegi oleks maailm, kus naised kannavad kogu aeg maani seelikuid, mitu numbrit suuremat villast kampsunit või suisa burkat, väga igav.

Loe veel:

Naised, õppige ükskord ära — retuusid ei ole püksid!