Kiirabiarst kodusünnitusest: riik ei peaks taluma mängu laste tervisega, mida harrastavad äärmuslased!
Kodusünnituse pooldajate lemmikväide on, et kodus sünnitamine on loomulik. Inimese rasedus ja kitsamalt sünnitustegevus rõhutatakse olevat loomuliku protsessi, millesse arstid asjatult sekkuvad. Tõsi see on, et looduses on rasestumine, üsasisene areng ning eluvõimelise loote sünnitamine imetajate (lad k mammalia) klassile üldomane (va nokkloom). Sõna „loomulik” kasutamine meditsiinile alternatiivi pakkuvate inimeste seas on mind alati paelunud. Sellega saab õigustada põhimõtteliselt kõike. Samamoodi on ka reumatoidartriit, lühinägevus ja veenilaiendid loomulikud. Kõik on seotud inimorganismiga.
Sotsiaalministeeriumi poolt on ettevalmistatud tarvilikud eelnõud, mis muudaksid legaalseks kavatsetud sünnituse väljaspool tervishoiuasutusi. Eelnõus nõutakse kodusünnitust assisteerivat ämmaemandalt elustamisoskust ja koha valikut mitte kaugemal kui 30 min haiglast.
Eesmärk peaks olema terve laps
Kodusünnituse toetajate sõnavõttudest leiab harva seisukoha, et raseduse ning sünnituse eesmärk on terve järglase saamine. Rõhutakse protsessile. Sageli kohtab väiteid, et meditsiini abikätt vältivad naised on haritud, teadlikud, enesekindlad ja tunnevad, et kontroll sündmuste üle on nende käes. Eriti segaseks jääb kontrolli rõhutamine, sest naine ikkagi ei saa ise sünnitust esile kutsuda ega ka sünnitegevust peatada. Tegemist on kontrolli kujutlemisega. Selgusetuks jääb, mida õigupoolest kontrollida tahetakse. Emotsioonid ei ole lapse tervise ees argument. Illusioonidele on allutatud ratsionaalne arutelu. Sotsiaalministeeriumi ettevalmistatud eelnõuga tullakse vastu inimeste soovile kodus sünnitada, mis kaalutlustel, see jääb selles seaduseelnõus (566SE) segaseks. Peamiseks põhjenduseks tundub (ainult tundub) olevat fakt, et illegaalsed kodusünnitused Eestis toimuvad. Ratsionaalsete põhjenduste puudumisel, pole aga tegemist muu kui moevooluga.
Tõepoolest kirjeldatakse eelnõus kavandatavaid nõudeid ja teostatavaid protseduure. Kõik see näeb hea välja. Probleem on selles, et ämmaemand (so günekoloogia- ja sünnitusabiõde) ei käsitle kunagi haigusliku kuluga sünnitust. Tema ülesanne tervishoiuasutuses on märgata kõrvalekallet, peale mida ta teavitab arsti. Edasi aga langetab kõik otsused arst. Kas kodusünnitaja kodus on naistearst? Ei, teda ootab ravi kiirabiautos. Erakorralise meditsiini spetsialistidega pole keegi teemat arutanud. Ajakulu sõltub aga ilmast, liiklusest ja muust tuhandest pisiasjast. Reaalsuseks saab stsenaarium, kus kiirabi saabudes on täispuhutavas vannis näost kaame sünnitaja ning seal kõrval sama teovõimetu ämmaemand. Olgugi ämmaemand professionaal, ei näe tema töö iseloom ette erakorralise sünnitusabi andmist. Kas on põhjust arvata, et poolepäevased elustamiskursused igasuguse praktilise elustamiskogemuseta ämmaemandale aitavad mingilgi viisil halbu sünnitulemusi vähendada? Asjatundjad, meie riigi naistearstide näol, on aga kõnelnud (aprill 2012) ning toetavad sünnitust asjakohase järelvalve all tervishoiuasutuses. Seda nimetatakse kaasajal riski maandamiseks. Sotsiaalministeeriumil on palju mõtlemisruumi enne, kui kodusünnitused legaliseeritakse.
Tõenäosuse painutamine
Meditsiinile alternatiivi pakkuvate inimeste motiivid on erinevad, ulatudes lihtlabasest heatahtlikust rumalusest kahepalgeliste äriprojektideni. Nende ühiseks sooviks on näha välja vähemalt sama respekteeritud kui arstid ning seetõttu püütakse avaldatud tekstidesse pikkida viiteid, kasutada günekoloogilist terminoloogiat jmt. Uuringute tulemusi interpreteeritakse kallutatult. Sündmuse toimumise võimalikkus ehk tõenäosus on inimajule võrdlemisi arusaamatu. Väljaspool abi ulatust toimuvaid sünnitusi õigustavad pooldajad enesesisenduslike sõnadega nagu “madal risk”, “normaalne raseduse kulg” jne. Huvitaval kombel ei räägi keegi neist riskide puudumisest. Kujutlege ennast ajaviiteks münti viskama. Ühtäkki langeb münt 5 korda järjest number üleval pool. Olete imestunud ja mõtlete, kas tõenäosus jätta järgmise viskega number üles on suurenenud või vähenenud. Õige vastus on loomulikult, et tõenäosus ei muutu. Võimalus on ikka 50:50. Populatsiooni tasandil on haigusliku sünnituskulu tõenäosus ikka üks ja seesama, me lihtsalt ei tea, kus õnnetut juhust järgmine kord näha saame.
Meie riik ei peaks taluma mängu laste tervisega, mida harrastavad äärmuslased. Teadlik sünnitamine väljaspool tervishoiu asutust on äärmuslik. Asjakohasest abist keeldunud naine aga koputab oma tervisekahjustusega lapsega peagi sotsiaalhoolekande uksele.
Kes propageerib kodusünnitust?
Äärmuslik mõtteviis on kahtlemata ka äri. Äri ja tervishoid aga vastanduvad teatud punktis üksteisele. See punkt asub tavaliselt seal, kus raha ei ole enam vahend, vaid eesmärk. Kasumijaht viib otseteena põhjendamatute protseduuride ja moemeditsiini maailma. Ämmaemandate huvid on osa probleemist. Tänased kodusünnituse propageerijad (sh Eesti Ämmaemandate Ühingu juhatus) on selles protsessis otseste isiklike huvidega. See tähendab, et ämmaemandad soovivad seaduse jõudu siiani toimunud põrandaalusele kodusünnituse ärile. Selle asemel võiks ühingu juhatus kasutada muid meetodeid ämmaemandate heaolu eest võitlemisel. Oleme aga olukorras, kus soovitakse seadustada eelnõu, mis ei ole raseda naise ja tema veel sündimata lapse heaolu huvides. Head ämmaemandad, olen hästi teadlik keskastme meditsiinitöötajate töötasudest, kuid leian, et isikliku heaolu parandamine välisriiki lahkumisega on kõlbelisem kui kodusünnituste assisteerimine.
Mittemeedikutest isehakanud “spetsialistid” hirmutavad naisi õudusjuttudega sünnitusosakonnas sünnitamisest. Räägitakse, et keegi ei aita, on valus (kas kodus ei ole?), ja palatis ei tohi küünlaid põletada. Koduloomad pole lubatud, vaalalaul on keelatud. Öeldakse, et vabadustunde puudumise tõttu (mida see tähendab?) ei saanudki laps “õigesti” tulla ja seetõttu lõppes sünnitus näiteks vaakumekstraktsiooniga. Põhimõtteliselt rõhutakse sellele, et kõiges, mis fantaasiarikkast ideaalsünnitusest erines, on süüdi sünnitusosakonna seinad ja maja kui selline. Jabur, kuid internet on sellist jama täis. Hirmul on suured silmad ning karismaatilised kursusekorraldajad mängivad osavalt hellahingeliste rasedate emotsioonidel.
Ka isal on õigus otsustada
Kahetsusväärselt on pereplaneerimise protsess ja kogu reproduktiivfunktsiooni ühiskondlik käsitlus naiste poole kaldu. Me oleme olukorras, kus mehed pimesi usaldavad järglaste saamisel naisi ning naised ei väsi uskumast, et eriline instinkt võimaldab neil langetada terve järglase saamiseks parimaid otsuseid. See kõik on arusaadav, sest tüüpilise mehe teadmised naise kehaga toimuvast piirduvad kord kuus meenuva teadmisega „see nädal ei saa”. Naised harivad end oma kehaga toimuvast sageli suvalisi mittemeditsiinilisi kanaleid kasutades. Te võite mu peale pahandada ning seetõttu vajaksime ehk mingit näitajat, mis illustreeriks teadlikkust seksuaaltervisest. Teadlikkuse kasvamine pole toimunud instinktiivse juhusena, vaid tegemist on terviseedendajate ühispingutusega ning kaasaegsete vahendite kättesaadavusega. 1992 aastast on Eestis tehtavate abortide arv langenud 3,2 korda, aga tänagi jääme Soomest veel pealt kaks korda maha. Teadlikkus ei teki iseenesest ning vahel tuleb usaldada asjatundjaid. Miks? Sest su elueast ei jätku, et olla põhjani kursis kõigega (sh sünnitusprotsessiga). Sünnitusviisi valikul on naisel vaja professionaalset tuge naistearstidelt, millele lisandub lapse isa ja teiste pereliikmete tugi. Tõeline hoolimine avaldub käitumises, kus enda huvid jäetakse tahaplaanile, tehes samal ajal kõik, et sünniks terve laps.
Pöördudes meie riigi parlamendi poole palun teid olla riigimehed. Elame turbulentsel ajal, kus valitsuskriis ja piiriülene julgeolek tähelepanu endal hoiab. Palun ärge andke eelnõule 566SE seaduse jõudu. Kõik see pole nii ilus kui kodusünnituse apologeedid väidavad.
