Kolmas kodu e. Igapäevane KUMU
Oli halb päev. Õhtul kodus mõtlesin, et ma ei saa õieti mitte millegagi hästi hakkama. Kui ollakse pärast tööd koju jõudnud, naljalt uuesti välja ei minda. Iseasi kui teatrisse või sünnipäevale.
Seekord läksin. Istusin 40. liini bussi ja sõitsin Tallinna Kaubamajja. Aasta oli 1976 ja ma polnud näinud välismaa uhkeid kaubamaju ega teadnud midagi šoppamisest. Ometi tundsin, kuidas hakkasin mööda tolle aja kohta kõige esinduslikumat ja valgemat poodi kõndides maha rahunema. Nagu kõnniksin mere ääres või metsas. Silm jäi peatuma sinakashallil siidrätil. See nägi täpselt sama ilmetu välja kui minu tuju. Ostsin selle. Kandsin seda rätti nõelumiseni. On asju, mis poeletil paistavad tuimad, kuid seljas on imetegijad.
Elegantse räti peale sattumine oli muidugi juhus, aga see, et puhtas ja soojas poes kõndimine võib närvipinget alla võtta, oli hea õppetund. Nüüd, kus šoppamisest on saanud üldrahvalik üritus, arvan, et tegelikult on nendesamade šoppajate hulgas küllalt neid, kes põgenevad üksinduse ja üle pea tõusvate probleemide eest sooja, valgesse ja meie ajal ka väga hästi lõhnavasse kaubanduskeskusesse.
Algul tundus mulle täiesti arusaamatu pühapäevaõhtune autorivi kaubanduskeskuste ees. Muidugi on nende seas ratsionaalseid perekondi, kes ostavad just siis üheskoos nädala toidu, hambapasta ja tualettpaberi ette. Aga teisest küljest pole tühjemat õhtut kui pühapäevaõhtu. Nädalavahetuse sünnipäevad on peetud ja külaskäigud tehtud, toad koristatud, pesu triigitud. Ilmselt nii mõnigi täidab seda tühja auku enne töönädalat just kaubanduskeskuses jalutamisega.
Kuidas suhtuvad müüjad poes muidukõndijatesse? Küsisin seda Tallinna Kaubamaja müüjalt Marika Kaljaselt, kes on olnud kaubamajas 1965. aastast peale. Alustas müüjaõpilasena, oli osakonnajuhataja asetäitja ja nüüd jälle müüja.
„Ei nad sega. Ka siis, kui midagi õieti saada ei olnud, oli neid, kes käisid ikka kauplustest läbi. Mõnda inimest tundsid nägupidi, sest ta käis iga päev kaubamajas. Nad lihtsalt naudivad kaupluses käimist.”
Kaugeil 1960. aastail kogunesid noored Tallinnas Viru tänavale lonkima ning Juhan Smuul leidis neile kõnnaku järgi tabava nimetuse „lõngus”. Nüüd kogunevad noortekambad kaubanduskeskustesse. Marika Kaljas on selles suhtes väga tolerantne: „Igapäevane kaupluses käijate seltskond on tõesti nooremaks läinud. Aga ennem olgu noored siin kui kuskil koledates kohtades süstimas või kaklemas.”
Kui palju inimene oma eluajast magab, on ammu välja arvestatud. Viimati uuriti, kui palju istuvad inimesed teleri ees, ja siin jõuavad eestlased juba ameeriklastele järele. Aga kui palju kõnnib tänapäeva inimene oma eluajast kaupluses ringi? Vist pole suur eksitus ega liialdus öelda, et kui kool ja töökoht on teine kodu, siis kaubanduskeskusest on saamas kolmas kodu.
Kaela langev müüja
Eduard Vilde on lõunamaise temperamendiga müüjatest kirjutanud: „Need tikuvad sulle üle leti peaaegu kaela. Ka siis, kui ostad vaid karbikese hambapastat.”
Pealetükkimine on tõesti müüja üks kõige ebameeldivam külg. Vahepeal tundus, et ka Eestis õpetati noori müüjaid agressiivseteks, sellisteks, kes ei tohi ostjat ilma ostuta poest välja lasta. Nüüd hakkab see stiil õnneks taganema. Küllap nähti, et eestlane ei kannata kaelalangemist. Mina igatahes ei tõsta jalgagi poodi, kus müüja mind otsekui arreteerib. Tallinna Keskturul, küllap teistelgi turgudel, on ka päris huvitavat tööstuskaupa.
Näiteks sain kord Keskturult hästi sooja ja ilusa Türgi kampsuni. Aga sealt ostmine on tõeline eneseületamine. Nagu sa letile ligi astud, läheb pealetungiks: „Proua, vaadake, siin on hea mantel, siin mugav toasuss!” Müüja ei lase sul kaupa vaadata, ammugi et ta kuulaks, mida sa just otsima tulid.
Marika Kaljas ütles, et müüja professionaalsus algabki sealt, kui ta pakub valikut nende asjade hulgast, mida ostja küsis. Kui ostja palub number 38 heledat suvekinga, siis ei kõlba pakkuda karvasaapaid.
Kes saab nüüd minu eelnevast jutust nii aru, et müüjat polegi poodi vaja, et las ostja ise möllab, siis nii ma küll ei mõtle. Kellelt küsida nõu, kui tahad kaubahallist väikest raadiot või kohvimasinat osta? Saalis pole ainsatki konsultanti. Narr oleks ju liha- või kalaletist kohvimasina kohta nõu küsima minna. Kes raadiot üldpoest ostab? Selleks on eripoed! Aga mis hea pärast need asjad siis üldse riiulitel on?
Hea pood on see, kus ostja tunneb ennast hästi. Vaevalt tunneb keegi end hästi, kui ta saab vaevalt poeuksest sisse ja juba küsitakse: „Kas ma saan teid millegagi aidata?” Minu meelest on see üldse totakas küsimus. Aidatakse hädasolijaid. Kui mul on abi vaja, siis lähen ma arsti juurde, mitte poodi. Poodi tulen ma ostma. Millegipärast on just see aitamislause kõigile müüjatele pähe tambitud. Iseasi, kui müüja küsib ostja soovi või annab head nõu.
Kellele sobib müüja amet? Marika Kaljas: „See, kes tunneb ennast poes hästi. Kellel pole raske võõra inimesega suhelda. Müüjaks ei kõlba see, kes solvub kergesti ja keda häirib iga pisiasi.”
Kes on hea ostja? Ta võib olla pikk või lühike, blond või brünett, aga ta ei tohi müüjat alandada. Arusaamine, et klient on kuningas ja võib käituda müüja kui truu alamaga, tänapäeva ei sobi. Nagu ei sobi ostja ees ette ja taha kummarduv müüja.
Odav hind kui kärbsepaber
Kui lisaks aitamisjutule veel keelekasutuse üle iriseda, siis ega naiste-, meeste- ja toidumaailmad ka kuigi vaimukalt kõla. „Varem olid kaubamajas osakonnad. See tuletas haiglat meelde,” ütleb Marika Kaljas. Zolal on romaan „Daamide Õnn”, kus jutt sellenimelisest kaubamajast. Toiduõnn ja Meesteõnn osakonnanimedena ajaksid lihtsalt naerma.
Olgu Daamide Õnne nime ajakohasusega kuidas on, aga selle 1883. aastal ilmunud raamatu kangelase, kaubamajaomaniku Mouret’ põhimõtted on leidnud järjest suuremat ärakasutamist. Näiteks avastas ta, et naine ei suuda vastu panna odavatele hindadele ja kui ta arvab tegevat kasulikku kaupa, ostab ta asju, mida tegelikult ei vajagi. Ja kui ta juba poodi on tulnud, küllap ostab muudki.
Kes saab panna käe südamele ja öelda, et ta pole sellesse lõksu langenud? Kui näeme alandatud hinnaga asja, ununevad olulised küsimused: kas mul on seda vaja? kas tasub raha kulutada? „Hullud päevad” on ostjate peast segiajamise suurepärane nimi.
Jõulud algavad kaubanduskeskustes kõige hiljem novembris. Selline pealetükkivus on mage. Küll tahaks, et Eestisse tekiks kaubanduskeskus, kus jõulud algavad advendiajaga. Aga mida sa tahad kaubandusest, kui Tallinna Raekoja platsi jõulukuusk toodi kohale novembrivihmas!
Küsisin Marika Kaljaselt ka, mida ta arvab ameerikalikust jõulukingituste poodi tagasiviimisest. Leidsime mõlemad, et see on tegelikult kurb lugu. Mis on kingi mõte? Ikka see, et ma mõtlesin sellele inimesele, ma ei haaranud lihtsalt esimest ettejuhtuvat asja. Me ei tee ju kinke võhivõõrastele, vaid ühel või teisel moel meiega seotud inimestele. Aga mis side on kink, mis viiakse kohe jälle poodi tagasi?
Jõulud jõuludeks. Hoopis tõsisem asi on meie kaubanduskeskuste väga hiline, kuni kella 23-ni lahtiolek. Kella üheksaks õhtul peaks pere ikka kodus olema, olgu tegemist ostja või müüjaga. Kes kasvatab lapsi, kui ema on kella 23-ni poekassas tööl või longib ostjana poes ringi? Aitab, kui lahti on bensiinijaamad ja mõni valvepood. Lootkem, et ühiskonna edenedes selline ülepingutus kaob.
Olen selles loos palju kirjandust kasutanud ja teen seda lõpetuseks veel. Viivi Luik on luulekogus „Maapealsed asjad” kirjutanud, kuidas südasuvelgi, kui otse põõsast saab marju süüa, võib tulla igatsus:
käia südalinnas, teha poodi asja,
osta nipet-näpet, kulutada raha…
