Kuidas korraldada matuseid

Lähedase surm on alati raske sündmus ja jätab mahajääjad silmitsi abitu paratamatustundega. Ometi tuleb just sel kõige valusama leina ajal saada hakkama asjaliku teoga — korraldada matused. Millest siis alustada, et see kurb, kuid vajalik toiming võimalikult vähe aega ja vaeva nõuaks?

Leinajal endal tuleb muretseda surmatunnistus ja valmis vaadata hauaplats. Soovi korral kannabki ülejäänu eest hoolt matusebüroo.

Surmatunnistuse

saab surmaakti alusel.

Surmaakti koostamiseks tuleb esitada arstlik surmatõend või kohtuotsus surnuks kuulutamise kohta ja surnu isikut tõendavad dokumendid (pass, ID kaart).

Surmaakti koostab perekonnaseisuasutus surma fakti tuvastamise ja isiku surnuks tunnistamise kohtuotsuse alusel.

Surmaakti koostamiseks esitab perekonnaseisuametile vastavad dokumendid surnu abikaasa, sugulane, hõimlane või teine isik, kes elas koos surnud isikuga. Nende puudumisel esitab need dokumendid raviasutuse juht, politseinik või muu ametnik.

Surm tuleb registreerida kolme päeva jooksul alates isiku surma päevast või surnud isiku leidmise päevast.

Surmaakti alusel väljastatakse ka riikliku toetuse saamise tõend. Riiklikku matusetoetust makstakse matuse korraldajale Eesti territooriumil korraldatava matuse kulude osaliseks kompenseerimiseks. Matusetoetust makstakse Eestis registreeritud surma korral ja Eesti alalise elaniku või tähtajalise elamisloa alusel Eestis elava välismaalase väljaspool Eestit registreeritud surma korral.

Inimese viimasele teekonnale saatmine võib toimuda mitut moodi. Sõltuvalt inimese tõekspidamistest ja lähtudes kadunu soovidest võib valida kahe põhilise matmisviisi vahel: kirstumatus ja tuhastamismatus.

Matused jagunevad kristlikeks ja ilmalikeks. Kristlik matusetalitus võib toimuda nii kirikus, kabelis kui haual. Sama kehtib ka tuhastamismatuse puhul.

Ilmalike matuste erinevus kristlikest seisneb vaid selles, et matusetalitust ei vii läbi vaimulik.