Me suhtume üsna ettevaatlikult pikaleveninud rõõmupäevadesse: „Pill tuleb pika ilu järele“…
Kust see hirm? Ehk on kuuldud liiga palju lugusid ja muinasjutte sellest, et rõõmu järel tuleb ikkagi mure? Meid on lihtsalt selliselt kasvatatud. Ja meie kasvatame omakorda nii oma lapsi. Muidugi, mitte tahtmisest muuta nende elu raskemaks, vaid pigem alateadvuslikust murest ning soovist ennetada pettumusi. Kes teab, mis tuleb edaspidi? Parem on olla valmis raskusteks, mitte rõõmudeks. Rõõmustada — seda suudab ju igaüks…

Rõõmsad alustavad ja võidavad!

Rõõmu ei saa võrdsustada õnnega. Kasvõi juba seetõttu, et rõõmu võivad tunda kõik imetajad. Õnn on aga omane üksnes inimesele. Et olla õnnelik, peab lisaks rõõmule olema täidetud veel suur hulk tingimusi. Meil peab olema suhtlusringkond, teiste inimeste austus, nende tunnustus ning võimalus ennast väljendada.

Elavad kauem

Rõõm pikendab lisaks kõigele ka inimese eluiga. Ameerika psühholoog Martin E.P. Seligman avaldab oma raamatus „Ehe õnn“ („Uus positiivne psühholoogia“) andmed kloostris läbi viidud uuringutest. Uuriti 180 nunna elulugusid, mis olid kirjutatud kloostrisse astumisel. Analüüsiti olukordi, mis neid sinna tõid. Nunnad jagati tinglikult vastavalt elurõõmu astmetele. Seejärel võrreldi neid andmeid nende eluea pikkusega. Selgus, et 90% kõige positiivsemast grupist elas 85 ja kauem aastat. Ometi olid ju kõikidel nunnadel ühesugused tingimused — ühised probleemid, rõõmud ja olme.

Veab armastuses

Rõõm kui emotsioon aitab kaasa ka isiklikule õnnele. Paljud sotsiaalpsühholoogid on läbi viinud fotouuringuid. On võrreldud fotosid inimestest ja nende õnnetasemest erinevate aastate jooksul. Tulemused olid alati ühesugused: siiras naeratus ja rõõmu väljendus nii 30-, 50- ja ka 70-aastastel inimestel räägib ikka: „Jah, ma olen õnnelik — armastuses ja perekonnas“. Mida see tähendab?
Ehk on võimalik, et rõõmsad inimesed on populaarsemad vastassugupoole jaoks ning neil on võimalus partnerit valida ja luua temaga ideaalsed suhted? Ent arvata, et kõikidel nendel õnneseentel pole iialgi mingeid probleeme olnud, ei ole ka õige. Järelikult on „naeratuse faktor“ hinnaline iseenesest.

Kõige kindlam kaitse

Harvardi ülikoolis on uuritud iseloomujooni, mis võimaldavad inimestel olla õnnelikud. Oskus tunda elust rõõmu, aktiivsus ja heatahtlikkus aitavad inimesel tunda end kaitstuna elumurede eest ning olla sõltumatu asjaoludest.

Rõõm on ka saavutuste stiimuliks. Et midagi saavutada, midagi õppida, peab tundma rahulolematust — tahaks, aga ei saa. Ent säilitada püüdu eesmärgi poole liikumiseks aitab ikkagi rõõm. Esimesed saavutused peavad rõõmustama, seejärel tuleb ka edu. Kui rõõmu ei ole, siis võib teadmine oma saamatusest tekitada vaid abitust: „Ei saa ja ei hakkagi proovima — niikuinii on kõik kasutu“.

Rõõmu õppetunnid

Mida võib igaüks meist otsekohe ette võtta, et tunda elust rõõmu?

Järgnevalt mõned üsnagi efektiivsed võtted.

• Hindame seda, mis meil on. Oleme juba kord nii loodud, et hindame üle seda, mida meil ei ole ja alahindame seda, mida omame. Näiteks arvavad inimesed, kellel on materiaalseid raskusi, et rikkamad on neist palju õnnelikumad. Kui nad aga saavutavad samasuguse heaolu, asuvad nad kinnitama, et õnn ei peitu rahas…

• Vaatame probleemidele ülevalt. Sealt näeb paremini. On raske end keerulisest olukorrast läbi murda, sest me viibime selle sees. Ikka ja jälle elame seda läbi, keerutame peas detaile, mõtleme: „Mis oleks olnud, kui oleksin teisiti talitanud?“ Kui aga tõusta mõtteis enda kohale, nagu õhupalliga, siis paistab sealt, et kohutav probleem on lihtsalt osa tavaelust — kõikidel inimestel juhtub seda.

• Sukeldume pea ees rõõmu. Ühtesid takistavad seda tegemast mõtted homsest päevast, teised muretsevad, et võiks ju olla ka parem. Asuda „siin ja praegu“ aitab keskendumine oma tunnetele. Näiteks võiks rannas — selle asemel, et kadestada kaunitare — silmad kinni panna ning lubada vaid päikese soojusel, pehmel tuulel ja kajakate hõigetel täita oma meeled.

Suhtleme sobivate inimestega. Rõõm ja rahulolu on nakkavad. Vaimustunud inimeste emotsioonid levivad kaugele. Muide, rahulolematus samuti: pärast kohtumist rahulolematutega tunned end jõuetuna ja tujutuna. Järeldus: suhtleme rohkem nendega, kes armastavad elu ja leiavad, et see on kaunis. Ega ka rahulolematuid ei ole vaja vältida, eriti veel siis, kui need on lähedased inimesed. Ka neid tuleb õpetada rõõmu tundma.

Naerame iseenda ja oma raskuste üle. Võiks üritada rääkida ebameeldivast olukorrast nii, et teised naerma hakkaksid. Iroonia ja eneseiroonia aitavad näha argipäeva naeruväärsust. Ning siis muutub ka pahameel … rõõmuks.

Mõtleme pisiasjadele. Rõõmsad inimesed pööravad tähelepanu kõigele. Rõõm on ju ettearvamatu. Kunagi ei tea, kaua see võib kesta. Näiteks tundsid rõõmu seista akna all, kohvitass käes ja kuulata muusikat. Nüüd ei rõõmusta see aga enam sugugi. Võib-olla on aastaajad vahetunud ja aknatagune ei paku enam silmale ilu. Aga võib-olla on radiaatorid külmad. Ja mis siis nüüd? Kas jäädagi rõõmuta? Ei, otsi lihtsalt endale uus koht või ilusam kruus.

Kui tuju on nullis

Vahel on ka kõige elurõõmsamad inimesed halvas tujus. Kui aga see periood on pikale veninud? Kõik tundub sünge ja miski ei paku enam rõõmu? Milles peitub siin põhjus?

Vanus. Aastatega ei kao meie võime rõõmu tunda, me vaid muutume rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Mõned inimesed hakkavad taga igatsema seda seisundit, kui oleks tahtnud tervet maailma armastada, ning üritavad lõbutsemisega üle pingutades oma tugevaid tundeid tagasi saada. Tulemuseks on veel suurem pettumus ja kurbus, sest lapsepõlve ja nooruse emotsioone ei ole võimalik tagasi saada. Ometi võib õppida oma ea eeliseid tunnetama. Ning see valmistab samuti suurt rõõmu.

Stress. Tõsised negatiivsed muutused elus ning isegi lihtsad ebameeldivused, kui neid on palju kogunenud, nõrgestavad oluliselt närvisüsteemi ja võimet rõõmu tunda. Rõõmustamiseks peab sellisel juhul olema suurem ja tähtsam põhjus kui tavaliselt. Tasub endale midagi eriliselt huvitavat korraldada. Või siis oodata lihtsalt mõned kuud, vahel ka aasta (olenevalt sellest, mis juhtus). Rõõmutunne tuleb kindlasti tagasi.

Väsimus. Igasugune koormus mõjub negatiivselt rõõmutundele. Kroonilise väsimuse ja emotsionaalse läbipõlemise üks põhilisi sümptomeid ongi rõõmu puudumine. Siin on tarvis juba olulisi eluviiside muutusi — rohkem füüsilist liikumist, värsket õhku ja vähem informatsiooni.

Haigus. Vahel me ei pane haigusi tähelegi. Pole midagi hullu — mõtleme — kui kusagilt valutab. Ent organismi ei peta. Kui seal on midagi valesti, muutub hormonaalne tasakaal. See aga peegeldub ka emotsionaalses sfääris. Seega võib vahel rõõmu puudumine olla ajendiks arsti juurde minekuks.

Allikas: Dobrõje Sovetõ, aprill 2013