Laupäevalehe LP romaanisarja kolmas teos "Ogalinnud": talle ei tulnud pähegi, et Agnes võiks olla mängimiseks
Kaheksandal detsembril tuhande üheksasaja viieteistkümnendal aastal sai Meggie Cleary nelja-aastaseks. Pärast hommikusööki, kui nõud olid laualt koristatud, torkas ema talle pihku pruunis paberis paki ja käsutas ta õue. Nüüd siis kükitas Meggie sõiduvärava kõrval leetpõõsa varjus ning katkus kannatamatult pakki lahti. Ta tillukesed sõrmed olid kohmakad ning paber paks, aga see lõhnas mõnusalt Wahine’i kaubahoovi järele ja sellest taipas tüdruk, et pakk sisaldas — ennäe imet! — midagi ostetut, mitte kodustehtut või muidusaadut.
Ühest nurgast hakkas midagi paistma — midagi kuldkoldset — ja Meggie ründas ümbrist veel otsustavamalt, käristades sellest pikki ebaühtlasi ribasid.
„Agnes! Oo, Agnes!” lallitas ta hellalt ning pilgutas õnnelikult silmi: paberiribade keskel lebas nukk.
Muidugi oli see tõeline ime. Ainult korra oma elus oli Meggie Wahine’is käinud, aga see oli olnud nii ammu, juba maikuus — siis oli ta hea ülalpidamise eest sinna kaasa võetud. Ta oli roninud ema selja taha kaarikusse ja olnud nii pai, kui üldse olla saab, kuid ühtlasi ka nii erutatud, et ega tal sest sõidust suurt midagi meelde jäänud. Peale Agnese, imeilusa nuku, kes istus oma toredas roosas, kreemikate pitskroogetega kaunistatud kleidis poeletil. Silmapilk oli Meggie ristinud nuku Agneseks, sest see oli tema arusaamist mööda ainus väärikas nimi nii võrratule kaunitarile. Järgnevate kuude jooksul oli ta Agnest sageli unes näinud, kuid teda enesele saada polnud ta lootnudki — tal polnud kunagi nukku olnud ja ta ei aimanudki, et pisike tüdruk ja nukk kuuluvad kokku. Endiselt mängis ta rõõmuga igasuguste vilespillide, ragulkade ja lömmitaotud tinasõduritega, mille vanemad vennad olid minema visanud, ning ta käed olid ilmast ilma mustad ja saapad porised.
Talle ei tulnud pähegi, et Agnes võiks olla mängimiseks. Õrnalt silitas ta ereroosat kleidikest, nägusamat, kui ta iial mõne inimolendi seljas oli näinud, ning võttis kalli kingi ettevaatlikult sülle. Nuku käed-jalad andsid painduma, painduma andis ka tilluke kael ning ahas piht, nii et Agnesele sai anda igasugust asendit. Juuksed olid sätitud uhkesse kõrgesse Pompadouri-soengusse ning üle puistatud läikivate kudrustega ja õlad piilusid välja pärlpealise nõelaga kinnitatud pitsidest. Peenelt väljajoonistatud portselannäoke oli jäetud glasuurimata, et anda sellele matti jumet — justnagu päris inimesel. Hämmastavalt elusad taevassinised silmad särasid vastu ehtsatest juustest tehtud ripsmete alt, silmaterad olid kergelt viirulised ning neid ümbritses pisut tumedam rõngas. Sedagi avastas Meggie, et kui nukk küllalt pikali panna, siis läksid ta silmad kinni. Ühelt punetavalt põselt vaatas vastu must iludusmärk, erepunased huuled olid kergelt paokil ja tõid nähtavale säravvalgete hammaste rea. Tüdrukutirts sättis jalad mugavamalt risti ning istus, silmi oma varanduselt pööramata.
Nõnda istus ta veel ka siis, kui planguäärse kõrge rohu varjust — aia äärest oli ju nii tülikas niita! — hiilisid ligi Jack ja Hughie. Meggie juuksed lõõmasid päikeses kui tulekuri — nagu kõigil tõelistel Clearydel peale Franki olid ka temal säravpunased juuksed, kuigi igaühel olid need pisut erineva varjundiga. Jack andis irvitades vennale küünarnukiga ribidesse: näe, vaata! Siis pilgutasid nad teineteisele silma ning läksid lahku, roomates Meggiele kahelt poolt ligi nagu kaks jäljekütti äraandlikule maoorile. Aga Meggie poleks neid niikuinii kuulnud — ta oli kõigi meeltega oma Agnese küljes kinni ja ümises talle mingit lauluviisi.
„Mis sul seal on?” hüüdis Jack ootamatult püsti karates. „Näita siia!”
„Näita siia jah!” itsitas Hughie teisest küljest tüdrukule juurde hüpates.
Meggie surus nuku tugevamini vastu rinda ja raputas pead.
„Ei, see on minu! Ma sain selle sünnipäevaks!”
„Näita meile ka! Me ju ainult vaatame.”
Uhkus ja rõõm said umbusust võitu. Tüdruk tõstis oma varanduse kõrgele, et vennad seda silmitseda saaksid.
„On ju ilus? Näete? Ta nimi on Agnes.”
„Agnes? Ann-nees…?” osatas Jack põlglikult. „No miks sa teda lihtsalt Margaretiks või Bettyks ei hüüa?”
„Sest ta on Agnes!”
Hughie oli jõudnud juba märgata, et nuku liigesed andsid painduma, ja ta lasi üllatunult vilet.
„Sa vaata, Jack — selle käsi saab liigutada!”
„Misasja? Lase ma vaatan…”
„Ee-ei!” surus Meggie nuku jälle rinnale ja juba oli tal nutt varuks. „Ei, sa teed ta katki! Oi, Jack, ära kisu, sa teed ta katki!!”
„Häh!” Päikesest põlenud räpaste kätega haakus poiss väikese õe randmete külge. „Kas pean sulle endale käteväänamist tegema või mis? Ja ära sa katsugi jälle vesistama hakata, tita, või ma ütlen Bobile…” sikutas Jack ohvri käsi niisuguse jõuga, et ta endagi sõrmenukid valgeks tõmbusid. Hughie tiris samal ajal Agnest kleidist. „Lase ilusti lahti või ma teen tõesti sulle haiget!”
„Ei tohi, Jack, jäta ta rahule, pa-alun, Jack! Sa teed ta katki, ma tean, et teed…! Lase tal nüüd olla! Ma vä-äga palun!” Tal oli valus, kuid sellest hoolimata hoidis ta haledalt nuuksudes nukku kõvasti kaisus.
„Käes!” ähkis Hughie lelu viimaks õekese ristatud käte alt välja tirides.
Poisid asusid nukuga sama ennastunustavalt tegelema kui Meggie äsja, kiskusid tal kleidi ja alusseelikud seljast ning pikad volangidega püksid jalast. Nüüd oli Agnes ihualasti ja poisid väänutasid ta jäsemeid nagu tahtsid, keerasid jalad kukla taha, pea teistpidi, andsid igasuguste võimatute pooside otsimisel oma fantaasiale vaba voli. Õe pisarad ei liigutanud neid mitte üks põrm ja tüdruk ei mõelnudki kusagilt abi otsima joosta: Clearyde perekonna kirjutamata seaduseks oli, et kui sa ise enda eest seista ei suutnud, siis ei maksnud ka kelleltki kaastunnet nuruma minna, ole sa või kõigest tilluke tüdruk.
Nuku uhke soeng läks sassi ja sellesse kinnitatud hõbedased litrid pudenesid viimast korda päikesekiirtes säratades kõrgesse rohtu. Äsja sepikoja nões trampinud saabas jättis äravisatud kleidikese atlassile musta õlise jälje. Meggie laskus põlvili ja püüdis meeleheites päästa veel mis päästa andis, korjas miniatuursed riietusesemed kokku ja siblis hoolsasti rohus, et leida vähemalt osakestki kadunud kudrustest. Pisarad pimestasid ta silmi ja süda tahtis ennetundmatust valust lõhkeda — veel mitte kunagi polnud ta säärast ülekohut tunda saanud.
Frank virutas hõõguva hobuseraua veetoobrisse ning sirutas selga. Viimastel päevadel see enam nii väga ei valutanud — küllap ta hakkas tõesti sepatööga harjuma. Ammu aeg, oleks öelnud ta isa, sest juba kuus kuud seisis Frank alasi ees. Seda aega teadis poiss ka ise rohkem kui hästi, sest iga päeva meenutas ta salavimma ja vihkamisega. Ta viskas vasara kolksatades riistakasti, lükkas väriseva käega musta tõrksa juuksesalgu silmadelt ning tiris vana raske nahkpõlle üle pea maha. Särk vedeles nurgas õlekubul ja Frank astus raskel sammul selle juurde, kuid jäi siis hetkeks oma mustade nööpsilmadega mõttetühjal pilgul jõllitama hööveldamata laudadest kokkuklopsitud saraseina.
Frank oli üsna väikest kasvu, vaevalt viis jalga ja kolm tolli, kehaehituselt veel poisilikult kõhn, kuid tänu puudasele pealelöögivasarale aimusid ta paljastel käsivartel juba sitked lihased ning õlad olid kogunud laiust. Veatult mattvalge nahk läikis seekord higist. Oma mustade juuste ja silmade, lopsakate huulte ning laia ninajuure poolest erines ta kõigist teistest pereliikmetest — välja lõi emalt päritud tilgake maoori verd. Ta sai varsti kuueteistkümneseks, samal ajal kui Bob oli alles hiljuti saanud üheteistkümneseks, Jack kümneseks, Hughie üheksaseks, Stuart viieseks, aga tilluke Meggie oli kõigest kolmene. Siis turkas Frankile meelde, et just täna oli Meggie nelja aasta sünnipäev — oli ju kaheksas detsember. Ta tiris särgi selga ja väljus sara alt.
Elumaja seisis madala künka harjal, umbes sada sammu sarast, lauget nõlva üles minna. Sara täitis nii talli kui ka sepikoja ülesandeid. Maja aga — nagu enamik Uus-Meremaa maamaju — oli rohmakas ühekorruseline puust ehitis, mis laiutas see-eest pindalalt: nõnda võis maavärina puhul vähemalt midagi püsti jääda. Kõikjal kasvas leetpõõsaid, mis praegusel aastaajal uhkeldasid ohtrate kollaste õitega; rohi oli roheline ja rammus nagu Uus-Meremaal ikka. Isegi talvel, kui varjulisemates paikades ei kadunud härmakahutis terve päeva jooksul, ei tõmbunud see kollakaks või pruuniks, aga pikal mahedal suvel rohetas eredamalt kui kusagil mujal maailmas. Vihma sadas siin kuidagi vaikselt ja rahulikult, kunagi ei kahjustanud see õrnu võrseid; lund ei tuntud üldse ning päikegi paistis just parajalt ega kõrvetanud midagi ära. Uus-Meremaal ei tulnud hukatus iialgi taevast, vaid maapõuest: inimeste jalad ootasid vahetpidamatult salapäraseid tõukeid ja kõminaid ning see ootus nööris kõigil tahtmatult ka kurku. Seal, maa all, tegutsesid kohutavad jõud, nii vägevad jõud, et kolmkümmend aastaringi tagasi olid need minema pühkinud terve mäe; väliselt süütud künkanõlvad paiskasid ajuti vilinal õhku aurupilvi, pisivulkaanid avasid oma kurgud ja sülgasid taevasse suitsu ning alpiniitudelt alla vulisevad ojad olid kõrvetavtulised. Tohutud mudajärved pulbitsesid ja mullitasid ning veeretasid ebakindlalt laisku vahajaid laineid kaljude poole, mida järgmisel tulekul võib-olla enam üldse eest ei leidnud: maakoor oli siin kohati kõigest üheksasada jalga paks.
Ometi oli see lahke ja viljakandev maanurk. Elumajakünka taga laius lainjas tasandik, sama roheline kui smaragdkivi Fiona Cleary kihlasõrmusel, täis pikitud tuhandeid ja tuhandeid villakerasid, mis lähemale minnes osutusid lammasteks. Ja tasandiku kohal oli sini-sinine taevas, kuhu silmapiiril lõikus kümne tuhande jala kõrgune Mount Egmonti lumine tipp. Mäe piirjooned olid nii täiuslikult sümmeetrilised, et isegi need, kellel see päevast päeva silme ees seisis — nagu Frankil –, ei väsinud kunagi seda imetlemast.
Tõus maja poole oli küllaltki järsk, kuid Frank tõttas, sest niisugusel kellaajal ei lubanud isa tal veel sepikojast lahkuda. Aga isa sõna siin maksis. Siis jõudis Frank ümber maja nurga ja nägi toda kampa seal leetpõõsa taga.
Ta oli ise emale kutsariks olnud, kui ema Meggiele Wahine’ist toda nukku sünnipäevakingiks ostmas käis, ja imestas seniajani, et mis emal küll pähe oli tulnud. Nende perekonnas polnud kombeks nii ebapraktilisi kinke teha, selleks ei jätkunud rahagi. Ainus, mida nad sünnipäevaks ja jõuludeks said, olid riided — nii täienes nende kesine garderoob. Ilmselt oli Meggie oma ainsal linnaskäigul toda nukku ihalenud ja emal polnud see meelest läinud. Aga kui Frank oli usaldanud uudishimutseda, siis oli ema kohmanud, et üks nukk peab igal tüdrukul ometi olema, ning kohe teist juttu teinud.
