Ülestõusmispühad,

rahvapäraselt ka kevadpühad või lihavõtted on liikuvad ehk muutuva kuupäevaga pühad. Neid tähistatakse esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva. 

Ülestõusmispühad on kogu kristliku maailma tähtsaim kirikupüha, mida on tähistatud juba alates meie ajaarvamise 2. sajandist. Katoliiklastel jätab nende pühade tähistamine suurejoonelisuse poolest jõulud kaugele maha.

Kevadine paast ja maslenitsa

Paast ei kuulu luteri kiriku tavade hulka, katoliiklased aga peavad seda väga oluliseks. Kuna eestlaste hulgas on arvatust rohkem õigeusklikke ehk kreekakatoliku usku inimesi, pole vist üleliigne paastukommetest veidi rohkem teada. Muidugi ei võeta vähemalt meie mail paastumist nüüdisajal enam sama tõsiselt kui varasematel aegadel ning ehedat maslenitsa pühitsemist pidavat Venemaalgi olema võimalik näha vaid suurtes ja elujõulistes külades.

Paast algab seitse nädalat enne ülestõusmispühi, kuid paastule eelneb veel maslenitsa ehk võinädal. See algab esmaspäeval nädala piduliku avamisega, neljapäeval toimub suur maslenitsa (širokaja maslenitsa). Sellel päeval riietutakse vastassoo rõivastesse, kantakse maske ja veidraid kostüüme. Kogu nädala jooksul käib usin pliinide küpsetamine ja söömine. Ülisuurtes anumates valmistatavasse pliinitainasse pannakse ohtralt mune ja sulatatud võid, pliinide juurde pakutakse suhkrut ja keedist, musta ja punast kalamarja, hapukoort, sulatatud võid, kala ja sibulat.

Pühapäeval on maslenitsa ärasaatmine. Sel päeval kahetsetakse patte, püütakse leppida vaenlastega, ristilapsed ja ristivanemad kingivad üksteisele vastamisi seepi ja präänikuid. Koldes ei süüdata tuld ega toas küünlaid. Külatanumale korjab noorsugu kokku vanu korve, äravisatud tünne, õlgi ja puuhalge, millest nad süütavad suure lõkke ja hüppavad sellest üle, just nagu püüdes tuleohvri abil lunastada maslenitsa jooksul tehtud pattusid.

Suur paast

Juba järgmisel päeval algabki suur paast (veliki post), mille jooksul paastuja vabaneb lihalikest mõtetest ja kiusatustest. Paastu jooksul ei ole keelatud mitte ainult liha, vaid ka piim ja munad; lubatud on taimeõli kui mitteloomne toiduaine. Siit pärinebki nimetus paastuõli ehk postnoe maslo, millest eesti keeles on saanud rahvapärane poslamasla. Kala on lubatud ainult kahel väga tähtsal kirikupühal, nimelt kolm nädalat enne lihavõttepühi tähistataval paastumaarjapäeval ning palmipuudepühal. Kõige rangemad paastunädalad on esimene ja viimane. Nendel nädalatel ei tohi pruukida isegi taimeõli; muul ajal võib süüa lisaks õlile ka mett ja pähkleid.

Paastu tervislikkus

Kunagine üldlevinud arvamus, et seitsmenädalane paast on usklike suhtes julm, on hakanud muutuma. Ka meditsiin soovitab tänapäeval varakevadeks kerget ja võimalikult vähe loomseid toiduaineid sisaldavat toidusedelit. Mitu toiduteadlast väidab isegi, et tänapäevased moekad vegetaardieedid on täiesti valesti üles ehitatud ning mitte ükski neist ei ole tervislikkuse poolest võrreldav katoliikliku „paastudieediga”.

Palmipuudepüha

Ülestõusmispühadele eelnevat pühapäeva nimetatakse palmipuudepühaks. Eestlaste rahvakalendris nimetatakse seda ka urbe- ehk urvapäevaks, kuna sel päeval toodi tuppa urbadega pajuoksi. Piiblilegend kinnitab, et meie aastaarvamise 33. aasta sellel päeval naasis maapaos olnud Kristus Jeruusalemma ning vaimustunud rahvahulk heitis teda kandva eesli jalgade ette palmioksi. Sellele järgnevat, ülimalt dramaatiliste sündmustega nädalat on eri keeltes ja kultuurides hakatud kutsuma kas Kristuse kannatusenädalaks, suureks nädalaks või vaikseks nädalaks.

Vaikse nädala kolmapäeval

andis üks Kristuse jüngritest Juudas Iskariot oma õpetaja Rooma võimudele üles. Teo eest saadud kolmkümmend hõbeseeklit on tänini kasutusel reetmise eest saadud räpase raha sümbolina ning nimest Juudas on saanud reeturi võrdkuju.

Neljapäeva õhtuks

kutsus Kristus kõik 12 jüngrit oma peatuspaika ühisele õhtusöögile, mida hiljem on hakatud nimetama pühaks õhtusöömaajaks. Pärast õhtusööki läks Kristus koos jüngritega palvetama Õlimäe jalamile Ketsemani aeda. Peagi ilmusid sinna nuiade ja mõõkadega relvastatud sõdurid, kes tundsid Kristuse teiste hulgast Juuda eelnevalt teada antud märguande, embuse ja suudluse järgi ära. See teadmine aitab mõista üldevinud ütlust „Juuda suudlus”.

Reedel

löödi Kristus väärõpetuse levitamise eest Rooma keisri asehalduri Pontius Pilatuse käsul Kolgata mäel risti. Seda päeva kutsutakse meil suureks reedeks, soomlastel pikaks reedeks, inglise keeles aga Good Friday. Sellest peale ongi suur reede kristlaste suurim leinapäev. Sellel päeval ei tohi helistada kirikukelli, kirikus ei toimu laulatusi ega muid kombetalitusi ning igasugune töötegemine on keelatud.

Laupäev

Reede hilisõhtul said mõned Jeesuse sõbrad Pontius Pilatuselt loa Kristuse surnukeha ristilt maha võtta. Sõbrad matsid surilinasse mähitud Kristuse kaljuõõnde, mille avause ette veeretati suur kivi. Kaljuõõnt valvati reede öösel vastu laupäeva, terve laupäeva ja ka järgmisel ööl. Nüüdisajal ei tohi tõsiusklikud vaikse nädala laupäeval tööd teha ega isegi reisida, kuna see päev on määratud hingamispäevaks. Öeldakse, et sellel päeval ei kasva isegi rohi, Eestis on seda väljendit kasutatud siiski pigem suure reede kohta.

Pühapäeva koidikul

leiti kaljukoobas aga tühjana, sest Jumal oli oma poja uuesti ellu äratanud ja enda juurde taevariiki tõstnud. Selle teabe valguses on igati mõistetav, miks on just pühapäev ja esmaspäev kristlastele suurimad rõõmupühad. Ka nimetus ülestõusmispüha ehk Kristuse taevaminemise püha saab selle teadmise valguses endale mõistetava sisu.

Paastu lõpp

Laupäeva keskööl vastu pühapäeva lõpeb ka suur paast. Kirikusse kesköisele missale võetakse kaasa lihavõtteküpsetised — kulitšid ja baabad, kohupiimapashad ja muidugi ka uhked punased lihavõttemunad –, et papp õnnistaks neid kõiki pühitsetud veega. Pärast missa lõppu käiakse kahes vastupidises suunas kulgeva rongkäiguna ümber kiriku, emmatakse ja suudeldakse iga vastutulijat ja öeldakse sealjuures „Hristos voskress” (Kristus on üles tõusnud). Selle rõõmusõnumi algustähti, mis kirillitsas ehk slaavi tähestikus kirjutatuna on XB, kannavad ka traditsioonilised puust pashavormid, neid näeb tainakaunistuste kujul ka lihavõttesaiadel.

Alates keskööst on usklikel lõpuks lubatud süüa ka loomse päritoluga toiduaineid — peale liha nii mune kui ka võid, piima ja kohupiima, sellest siis rahvapärane nimetus lihavõtted. Kõike loendi teises pooles nimetatud toiduaineid on aga paastu ajal väga palju kogunenud, sest ega kanad ja piimakari ju paastu ei pea.

Pühitsetud munad

Papi õnnistatud lihavõttemune ei sööda, neid kasutatakse rituaalides. Enne külviaega kaevatakse pühitsetud munad maasse saagi edendamiseks, pika põua ajal ega heidetakse mune kõrgele õhku, et vihma välja meelitada. Sama komme olevat olnud käibel juba muinasgermaanlastel. Paar muna säilitatakse koduses ikooninurgakeses kuni järgmiste pühadeni kui meeldetuletust Kristuse ülestõusmisest ja tulevikulootust Lunastaja tagasitulekust inimeste hulka.

Muna

on olnud elu jätkuvuse sümboliks juba paganlikest aegadest peale, kui kevadisel pööripäeval tähistati looduse taasärkamist munade värvimise ja söömisega. Muinasgermaanlased pidasid kevadise pööripäeva ajal pidu jumalanna Bede Oestere auks. Sellest ajast säilinud joonistustel kujutati jumalannat lillede ja vastpuhkenud lehtede pärjas. Jumalanna süles oli kirjuks maalitud muna, jalgade juures istus jänes, teine üldtuntud viljakussümbol. Ilmselt sealt pärinebki legend lihavõttejänesest, kes olevat munenud esimese lihavõttemuna. Arvatakse ka, et nii ülestõusmispühade saksakeelne nimi Ostern kui ka inglisekeelne Easter tulevad just jumalanna Bede Oestere nimest.

Kristlus võttis muna

tähenduse üle ja tegi sellest elu, uuestisünni, lunastuse ja andeksandmise sümboli. Lihavõttejänesel on kristlikus õpetuses kolm tähendust. Viljakuse sümbolina kujutab jänes Kristuse ülestõusmise kaudu inimkonnale kingitud uut elu. Jänese valge värv näitab, kui puhas peaks olema inimese sisemus ja kogu elu. Kolmas tähendus liitub iidse uskumusega, et jänes magab silmad lahti või ei maga üldse. Selles on nähtud Kristuse ülestõusmise sümbolit, kuna ka surnuna ei suikunud Jeesus igavesele unele.

Muud sümbolid

Lihavõttega seonduvad peale muna ja jänese ka palmioksad, mida heideti Kristuse jalgade ette, meil asendavad palmioksi tärganud urbadega pajuoksad. Lambatall ja talleliha on ülestõusmispühadega seotud kuulsal maalil jäädvustamist leidnud püha õhtusöömaaja kaudu, kuna seal olevat pakutud lambaliha. On olemas ka mõiste Jumala tall ehk Agnus Dei, kuid selle lahtiseletamine läheks siin asjatult pikaks.

Veel 1930. aastatel

oli meil lihavõttepühade tähtsaim toiming munade värvimine. Mune pidi olema hästi palju ja need värviti võimalikult kirjuks, milleks kasutati sibulakoori, saunaviha lehti, linaseemnete aganaid, värvilisi lõngajuppe ja seemneid. Iga muna seoti eraldi pakikeseks ja keriti niidiga kinni. Kõige ilusam muna hoiti kallimale.

Pühademunadega oli seotud mitmesuguseid kombeid ja tavasid: munade vahetamine, veeretamine ja koksimine. Esimese lihavõttepüha hommikul koksiti mune enne nende söömist. Koksimise ajal mõtles kumbki koksija oma salasoovile. Kelle muna jäi koksimisel terveks, võis loota soovi täideminemisele.

Lihavõttelauale pandi suur tükk liha, sageli tehti vasikalihapraadi ning suure laupäeva õhtuks vasikalihasülti. Pühadelauale kuulusid ka kohupiim, kohupiimapirukas, sai, praetud kala, silk sibulaga, piim, kohv ja mitmesugused munatoidud.