Loe siit: Naisteka lugejate kõige magusamad suvemälestused!
Suveseiklus parimate sõpradega
See päev algas ilusa päikesepaistelise ilmaga. Taevas oli vaid mõni üksik valge pilveke. Hommikul üles tõustes vaatasin aknast välja ja kõik värvid olid värvilisemad, kui tavaliselt, või vähemalt mulle nii tundus. Kuna mul polnud ühtki plaani enne õhtut tehtud, helistasin oma sõbrannale Laurale ja kutsusin ta välja. Sättisin end kodus valmis ja hakkasin rongijaama poole kõndima, et linna sõita. Mitmed inimesed naeratasid mulle, justkui nähes, kui heas tujus ma olen.
Jõudsin lõpuks kohale ja Laura oli mul vastas. Käisime poest läbi, võtsime natuke joodavat, kahepeale ühe vaniljejäätise šokolaaditükkidega — meie mõlema lemmik — ning seadsime sammud Nõmme mäe poole. Istusime Vanaka mäe küljele muru peale maha, vaatega Mustamäe ning suure maantee ja kollase silla poole. Autode müra ei seganud seal ning kõik oli super. Päike paitas jalgu ja puhusime seal tüüpilist naistejuttu. Mõne aja pärast kutsusime endale järgi sõbranna poisi, kes sõidab tsikliga. Kuna Laura mainis, et oleme kahekesi, siis võttis Mihkel kaasa sõbra Everti, et ka mina saaksin nendega sõita. See oli minu esimene kord sõita tsikliga ning mulle meeldis kohutavalt. Sõitsime natuke mööda linna ringi ning jõudsime Rocca al Mare keskuse parklasse, kus Evert ja Mihkel õpetasid ka mind ja Laurat tsikliga sõitma — sel päeval tekkis mul unistus ka ise ühel päeval tsikkel osta. Kell oli veel vähe, vaid pool neli, ning mõtlesime sõita Piritale, et ujuma minna. Vesi oli küll jahe, kuid vees tegime nii palju nalja, et külm ei tekitanud eriti muret. Peale ujumist sõitsime Solarise Vapianosse ka sööma, kuna kõhud olid tühjad ning sõin seal vist kõige paremat pastat, mida kunagi olen saanud.
Liikusime tagasi Hiiu staadioni poole koos Everti ja Mihkliga, sest minul ja Laural (oleme tegelikult tiimikaaslased, tegeleme mõlemad jalgpalliga) oli kell seitse seal Eesti noorte meistrivõistluse mäng. Vahetasime Evertiga ka numbreid. Enne mängu sain ma veel innustava sõnumi sõbralt, kellesse mul sel hetkel oli ka kerge crush — ta soovis mulle head mängu ja palus mul talle ka värav lüüa. Läksin suure entusiasmiga mängima ning kõik läks suurepäraselt — söödud käisid hästi ning löögid olid teravad, ka paari trikiga sain hakkama. Kahjuks ise väravat küll ei löönud, kuid me võitsime sellegi poolest 3-0 ja olime kõik endaga väga rahul. Peale mängu tegi Kadri, kes oli tulnud mu mängu vaatama, ettepaneku mul öö tema juures veeta. Ta ei elanud kaugel, seega kella kümneks jõudsime juba tema poole ning peale seda, kui mina olin käinud dushi all ja tema meile singi-ananassipitsa ahju pannud, vaatasime vanu videosid ja pilte, mis me eelmine ja üleelmine suvi olime teinud. Pidime end pooleks naerma, kui totakad me nooremana olime — noorus on ilus aeg ja naudime me seda siiani. Kui kell sai kaksteist, otsustasime, et ei istu toas ja läksime õue jalutama. Mustamäe kortermajade vahel polnud midagi põnevat, pigem oli seal hirmus, läksime maantee äärde. Sõitsime viimase bussiga Kristiine keskuse juurde ning jalutasime sealt edasi Vabaduse väljakule. Kell oli juba kaks ning üksikud inimesed vaid liikusid ringi.
Öö oli soe ning istusime keset Vabaduse väljakut maha ning vaatasime tähti. Nägin kahte langevat tähte ning soovisin kaks soovi. Neist soovidest üks läks üsna varsti peale seda ka täide. Arutasime maailmaasju ning kuna ükski buss enam ei liikunud, otsustasime, et hetkel pole veel mõtet tagasi Kadri poole minna ning jalutasime hoopis taaskord Piritale. Meil polnud küll kaasas ujumisasju ega rätikuid, kuid läksime sellegipoolest keset ööd ujuma. Vesi oli jahe ja kaua me vees ei suutnud olla, seega kuivasime rannal ära ning jalutasime tagasi Mustamäe poole. Kuna ühtki autot ei liikunud, tegime pisut pättust ja kõndisime keset autoteed mõnda aega ja lollitasime. Kõnniteed olid meie jaoks igavaks muutunud. Ajaks, mil jõudsime tagasi Vabaduse väljaku juurde, kohtasime seal kahte oma klassikaaslast oma sõpradega. Neljakesi imestasime, kuidas küll niiviisi varahommikul kokku joosta võib. Klassikaaslased ütlesid sõpradele head aega ja kuna meil olid kõhud tühjad, siis ostsime lähedal asuvast 24h burgeriputkast endale burgerid ja liikusime neljakesi Mustamäe suunas edasi. Kell oli küll juba nii palju, et esimesed bussid sõitsid, kuid otsustasime jalgsi oma tee lõpule viia, sest meil sai Kadriga raha otsa burgerite peale, kuna tegime klassikaaslastele ka burgerid välja ja neil polnud rahakotte kaasas. Meie jaoks polnud seegi mingi probleem.
Hommikuks jõudsime klassikaaslaste maja juurde, jätsime nendega hüvasti ning suundusime ise Kadri poole. Kui olime tagasi jõudnud, vajusime kohe magama, sest päev oli olnud tõeliselt väsitav ja uni oli magus. See päev jääb mulle elu lõpuni meelde, sest kõik, mida tegin, oli heas seltskonnas väga heade sõpradega ja sel päeval tutvusin ka Evertiga, kes on siiani üks mu väga häid sõpru.
Ideaalne suvepäev Saaremaal, mis lõppes armumisega...
Minu ideaalne suvepäev, mis siiani, toob naeratuse suule, koosnes lihtsatest asjadest. Kesksuvist hommikupäikest tervitasin vanematekodus Saaremaal. Aeg oli varajane ja päike oli alles metsatuka kohal. Kaste oli maas.
Võtsin oma joogamati ning maandusin maja ees olevale kastemärjale murule. Istusin ja üritasin talletada seda suurepärast, sooja ja suvehommikuselt karget hetke. Üritasin meelde jätta iga noodi linnulaulust ning selle, kuidas päike metsatukast järjest kõrgemale tõusis ning lõpuks soojalt minu nägu paitama hakkas. Kui olin ümbruse talletanud, korjasin aiast marju ning valmistasin endale koduselt mõnusa hommikusmuuti, mida verandale nautima läksin. Peale seda aitasin vanemaid erinevates kodutöödes ning läksin mõneks ajaks metsa mustikaid korjama. Metsakohin ja lõhn — see on midagi, mis on suvele nii omane! Naudin iga hetke suvises metsas.
Marjasaak korjatud, seadsin sammud mereäärde. Polegi vist võrdset kodurannale Saaremaal — iga kivi ja isegi liiv talla all on nii oma ja tekitab sooja tunde. Mõnulesin koduses rannavees ja rannaliival lausa paar tundi.
Jumekana lahkudes ootas mind kodus õhtusöök perega. Suvine õhtusöök — see tähendab grilli, salatit, kalja ja palju palju nalja! Kell oli alles seitse, kuid päike säras sama erksalt nagu lõuna ajal. Meie tore koosviibimine, mõnusad jutud, meenutused — ka need üritasin ma endale nii hästi kui võimalik mällu talletada. Tundsin, et pole paremat paika, kui kodu Saaremaal, koos armsa perekonnaga! See emotsioon , mis mind koduaia vörkkiiges valdas, kui teisi eemal sebimas ja naermas vaatasin, oli nii suur — olin ütlemata tänulik, et mul on olemas kõik need inimesed, see koht, see kodu ja see emotsioon!
Niiviisi kiigel leiba luusse lastes nägin, et päike hakkab taas metsatuka taha kaduma. Meenutasin veel ilusat hommikut, kui helises telefon. Helistajateks olid minu armsad sõbrannad linnast, kes kutsusid mind hilisele terassipeole. Lendlev suvekleit seljas, kontsad jalas ja ridikül kaenlas, lükkasin enda tagant kinni koduvärava ja lahkusin sumedasse suveöösse. Suveööst sai hommik, milles olin leidnud omale ka armastuse, kellega nüüd koos sügisele vastu joosta…See suvepäev õpetas mulle, et parimad asjad siin ilmas on tasuta ning tulevad ,siis kui seda kõige vähem oodata oskad!
Purjekasõit ja öö tormises rannas ei unune eal
Selle aasta suvi oli minu jaoks teistmoodi, kui eelmised. Nimelt sain ma möödunul aastal emaks, st see on minu esimene suvi mille veetsin täielikult töövabalt!
Suvi oli mõnus ja soe, üllatas meeldiva päikesega, mida võib ka kinnitada mu senini tumedalt jumekas nahk. Mõnusat vaheldust lisasid ka jahutavad vihmasajud, mis andsid lisaaega koristamiseks/kraamimiseks ning muudeks tubadeks tegudeks. Kuna eelnevad suved olen valdavalt tööl olnud, siis sel aastal nautisin iganädalasi turul käimisi, juba selle olemuse pärast. Sai ostetud kõike värsket, ning loomulikult sai valmis tehtud ka maasikamoos, mis maitses suurepäraselt!
Kõige mõnusam retk sai tehtud augustis, kui rändasime teisest Eesti otsas Vormsi saarele,
kus toimus Jan Uuspõllu vabaõhuetendus. Antud üritusele sõitsime purjekaga, samuti tagasi tulime
purjekaga, mis oli omaette elamus. Kuna olime nõnda kaugelt kohale sõitnud, siis otsustasime mandrile naastes ööbida (telkida) mõne looduskauni kalda ääres. Peatusime Peraküla rannas,
kus oli imeline vaade. Pole midagi ilusamat kui hommikul ärgates telgist välja vaadates
avaneb Sulle vaade otse merele koos sillerdava päikesega, vot see teebki selle lühikese
suve nii eriliseks.
Kuna meie telkimine toimus just ajal kui lubati keeristormi, siis olime
ka pisut hirmul, kuna õhtul ilmunud süsimustad pilved ning algav vihmasadu ning tõusnud tuul tegi
pisut ärevaks, ent siiski kuivas telgis sütitas see siiski teatava koguse romantikat.
Õnneks öösel siiski ilma vaibus ning saime osaks taeva vaatemängust, nimelt sai mustast
taevast jälgida kahetunnilist välgumängu, imeline!
Eestis on nii palju looduskauneid ja vaatamisväärsustega kohti, mida külastada.
Sellistelt puhkustelt saadud emotsioonid ongi need mis hoiavad Sind laetuna terve aasta, kuni
järgmise suveni. Samas ei maksa kurvastada eelseisva sügise ja sombu eest, see on pigem hea
uus aeg, mil endasse vaadata!
Värskuse uus tähendus — Maasika kehasprei. Piserda seda kergelt lõhnastatud kehaspreid kasvõi pealaest jalatallani, et kogeda marjade magusust. See on vastupandamatu.
