Lugeja: õppige ükskord kingitusi tegema — pajalappide üle ei rõõmusta keegi!
Minu meelest on normaalne, et kui sa tahad kellelegi kingitust teha, siis sa esimese asjana küsid, MIDA ta sooviks. Kui saad vastuseks, et tal on ükskõik ja vali sina, siis lase käia ja osta talle pildiraam, kruus või pajalapid. Ise ta ju ütles, et sina võid valida. Aga kui on öeldud, et kingitus võiks mahtuda ümbrikusse või olla näiteks kinkekaart, siis miks pagana päralt arvad sa, et sul on õigus mingi munakellaga tema ukse taha ilmuda!?
Käisin suve alguses pulmas ja pruutpaar oli oma soovid väga täpselt ja viisakalt paberile pannud — suuri kingitusi nad ei oota (pidu peeti linnast väljas mõisas ja kingituste transportimine oleks juba omaette nali olnud) ja kutsega oli kaasas veebilehekülg koos väikese soovide nimekirjaga ühest kindlast poest. Nad soetasid nimelt uut kodu ja iga külaline sai siis ise valida, kas kingib neile froteerätikud, tordilabida, päevateki vms (kõik olid kindlate koodide ja värvidega paigas ja kui olid kingi välja valinud, sai sinna linnukese taha panna, nii et keegi teine ei saanud sama kinki teha). Geniaalne! Külalised ei pea pead murdma ja saavad kinkida täpselt nii kalli asja, kui neil endal võimalik ning pruutpaar saab täpselt need asjad, mis nad on ise välja valinud. Siis aga ilmus pulmapeole pruudi käsitöölisest sõbranna, seljas üüratu kaltsuvaip! Ütleme nii, et kingituste nimekirjas seda polnud ja pruutpaar küll tänas kohmetult ja viisakalt, aga on teada, et kaltsuvaibale nende tulevases kodus küll kohta pole. Peigmehe sugulane kinkis neile aga suure serviisikomplekti — jällegi miski, mida pruutpaar ei soovinud ega vajanud ja see ei sobinud isegi nende maitse ja tulevase sisustusega!
Mina pole veel pulmi pidanud, kuid olen samasugusesse olukorda sattunud näiteks oma poja sünnipäeval. Kui ta sündis, elasime mehega üpris väikeses korteris ja tegime sugulastele-sõpradele esimese asjana selgeks, et mingeid suuri kingitusi me ei taha ja ootaksime selle asemel pigem mähkmeid — olgem ausad, see on number üks asi, mida iga ema kingiks soovib, sest kui palju nunnusid sipukaid ja mõmmisid üks vaevu liigutav ja mäkerdav tegelane ikka vajab? Poja esimestel jõuludel oleksin tahtnud aga suisa karjuma pista — iga sugulane oli lapse peale eraldi mõelnud ja meid vaalti üle suurte lärmakate ja patareidega plastikleludega, ühtlasi oli kingituste seas suur beebitekk (mis meil oli juba olemas) ja kiikhobu (kuuekuusele?). Õnneks oli laps nii väike, et saime mõningad asjad avamata jätta ja ära anda/edasi kinkida kellelegi, kes seda sooviks.
