Lugeja: pole need varjupaigast võetud loomad mulle nii tänulikud midagi...

Varjupaigast looma võtmise ühe argumendina on tihti välja toodud loomade tänutunne. Et loom on elu lõpuni tänulik, et oled ta varjupaigast päästnud. Küsikski nüüd nende käest, kellel on varjupaiga- või hulkurloomade võtmisega kogemusi. Kas teie loomad on teile tänulikud? Mul on (olnud) terve kari erineva saatusega loomi. Kaks perest võetud kassi, paar tänavalt leitud kassi, varjupaigast võetud kass jne. Kaks perest võetud krantsi, kasvatajalt ostetud tõukoer ja varjupaigast võetud koer. Ühegi nende puhul ma ei ole märganud mingit tänutunnet, kuigi ma leian, et ma olen päris hea loomaomanik.

Süüa saavad kõik hästi, meelelahutus on tasemel, tuba soe jne. Kas kellelgi on kogemusi varjupaigast või tänavalt võetud loomaga, kes tõepoolest näitab üles tänutunnet?

Viimati võtsingi kassi varjupaigast. Sadas elamisse sisse nagu poleks ammu koju sattunud ja kukkus majandama. Koertele andis peksa ja sõi teise kassi kausi tühjaks. Pärast viskas diivanile siruli ja kukkus peeretama (sõna otseses mõttes). Varjupaigast võetud koer suhtub minusse täpselt samamoodi nagu teised koerad.

Mitte, et ma ootaks oma n-ö päästetud loomadelt mingit tänumeelt, nad on siiski loomad, aga mind huvitab, kas selline asi on päriselt ka võimalik, et varjupaigast võetud loom on elu lõpuni oma pererahvale tänulik või on see inimese fantaasia vili. Mina ei ole tegelikult ühtegi looma võtnud selleks, et teda päästa, vaid olen valinud selle järgi, kuidas loom minu ja mu teiste loomadega sobiks. Äkki selle pärast pole mu n-ö. päästetud loomad tänulikud ka?