Maarjapäeval nõiuti suuri kapsapäid
See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse.
Külla minnes tuli puna kaasa võtta. Maarjapuna on punaseks värvitud õlu, viin, vein või mahl. Sel päeval söödi ka punaseid marju, ülepannikooke ja karaskit. Ida- ja Kagu-Eestis söödi kuivatatud kala ja haugi. Maarjapäeva peeti haugide kudemise alguseks, mistõttu sellise toiduga tagati kalasaak. Lisaks söödi seajalgu ja anti kondid sigadele.
Üks olulisemaid vanu tavasid oli metsiku ehk maakuninga (õlest mees- või naisnukk) metsa viimine. Sel puhul valmistati salaja õlenukk, mis viidi piduliku protsessiooniga metsa või vähemalt oma küla piiridest välja.
Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd — kangaste kudumine ja ketramine. Põllule tuli viia koorem sõnnikut (see tagas mõjukuse ka järgmistele koormatele, põllu viljakuse ja kahjurite vähesuse), liigutati viljaseemet, kiiguti rehe all viljaõnne.
Suure kapsapea nõidumine
Vaadati üle säilitatud kapsad (palju seemneid ennustas kahjureid ja kehva saaki), külvati esimesed kapsaseemned. Suurte kapsaste saamiseks keriti suuri lõngakerasid ja küpsetati suuri pannkooke ning karaskeid. Viljandi-, Valga-, Võru- ja Setumaal nõuti seejuures valgete rõivaste kandmist, mis on kapsamaagias väga olulise tähendusega.
Kanadele anti ühe võru seest süüa, et nad suvel koos püsiksid, kõnniti ümber karja, ümber oma maade või põldude, veeti nende ümber raudesemega ring. Selline tegevus takistas lisaks veel metsloomade ja haiguste tulekut üle piiratud ala.
Maarjapäeval ja sellest alates oli rangelt keelatud õhtune tule valgel käsitöö tegemine, et vältida orase kahjustamist. Keelatud olid naiste käsitööd, nõelumine ja kudumine, samuti sõelumine, pea kammimine, põranda pühkimine.
Naistepühasid on talvises ja kevadises rahvakalendris mitmeid. Naistetöid siis ei tehtud. Keelu rikkumine oleks toonud kaela ebameeldivusi, soovimatute putukate ja loomade sigimise ja tööde jätku kadumise.
Kas saab viimaks mehele?
Kariloomi loodeti saata lühikeseks ajakski välja, mistõttu paljud teated kõnelevad kanadele ja sigadele võtme andmisest. Karu tuleb pesast välja, ronk ristib poegi, vares hakkab pesa ehitama.
Paastumaarjapäeval ennustati tulevikku — kui pikk kellegi elutee on ja millal tüdrukud mehele saavad. Viljandis kõneldi, et kui maarjapäev on reedel, saab sel aastal palju vanatüdrukuid mehele. Ka ilmastikuendeid on erakordselt palju, enamasti ennustati selle päeva järgi kevadisi ilmu.
Neitsi Maarjaga seotud tähtpäev ühendab endas eelkristlikke ja kristlikke traditsioone. Kristliku traditsiooni järgi sai neitsi Maarja just paastumaarjapäeval — 9 kuud enne jõulusid — peaingel Gabrielilt teada, et ootab lunastajat.
Miks tuli võtta linnupetet?
Saabuvad esimesed rändlinnud, mistõttu hommikuti tuleb võtta linnupetet (toidusuutäis), et sa ei hakkaks kuivama ega eksiks ära. Ka muidu tuli olla ettevaatlik, sest saabuvad rändlinnud usuti endaga toovat haigusi, tedretähti, kuresaapaid jm. Hiiumaal ja mujalgi öeldi ka, et muidu lind „situtab ära“.
Inimene, kelle lind on ära petnud, kuivab, jääb kõhnaks, on terve aasta haige, kaotab söögiisu ja jõu, ta nägu hakkab kolletama, pea valutab aasta otsa, ta saab köha, suu hakkab haisema, vananeb kiiresti, eksib metsa, saab vallaslapse jne.
Lindude ohtlikkuse põhjuseks peeti asjaolu, et linnud on talve veetnud surmariigis või veekogu põhjas, nende kevadine saabumine tähistas tagasipöördumist ohtlikult alalt ja võimet haigusi edasi kanda.
