Katkend raamatust:

Ühel õhtul kella üheteistkümne paiku äratas neid kabjaplagin, mis peatus just ukse ees. Teenija avas pööninguluugi ja kauples tänaval seisva mehega tükk aega. Nõuti arsti. Käskjalal oli kiri kaasas. Nastasie ronis lõdisedes trepist alla, keeras ukse lukust lahti ja tõmbas üksteise järel riivid eest. Mees jättis hobuse sinnapaika, järgnes ümmardajale ja astus tema kannul ootamatult magamistuppa. Seal võttis ta oma hallide tupsudega villase mütsi põhjast lapi sisse keeratud kirja ja ulatas viisakalt Charlesile, kes selle padjal külitades läbi luges. Nastasie näitas voodipeatsis seistes valgust. Perenaine keeras sündsuse pärast näoga seina poole, näidates võõrale ainult selga.

Pisikese sinise vahapitsatiga suletud kirjas paluti härra Bovaryd viivitamatult tulla Les Bertaux’ tallu murtud jalaluud lahasesse panema. Kuid Tostes’ist Longueville’i ja Saint-Victori kaudu Les Bertaux’sse teeb oma tubli kuus ljööd, öö oli pilkane pime. Noorproua Bovary kartis, et mehega võib õnnetus juhtuda. Seepärast otsustati tallipoiss ees minema lasta. Charles pidi teele asuma kolme tunni pärast, kui tõuseb kuu. Talle lubati poiss vastu saata, kes ta tallu juhatab ja väljaväravad lahti teeb.

Hommikupoole ööd kella nelja ajal asus Charles hoolega mantlisse mässitult Les Bertaux’ poole teele. Veel unesoojusest rauge, laskis ta end hobuse rahulikust sörgist hällitada. Kui ratsu omal algatusel peatus kibuvitstesse kasvanud lohu serval, nagu neid siin-seal põlluserva kaevatakse, tuletas Charles äkki ärkvele ehmudes murtud jalga meelde ja püüdis mälus elustada kõiki teadaolevaid luumurde. Vihmasadu oli lakanud, vähehaaval hakkas valgeks minema, raagus õunapuude okstel kükitasid liikumatud linnud, suled külmas hommikutuules kohevil. Paljad väljad laiusid nii kaugele kui silm seletas, puudekobarad harvade talude ümber eraldusid violetsete laikudena laial hallil lagendikul, mis silmapiiril taeva süngete toonidega ühte sulas. Aeg-ajalt lõi Charles silmad lahti, aga et uni vastupandamatult ta roidunud vaimu ründas, vajus ta peagi jälle poolunne, kus hiljutised muljed segunesid kaugete mälestustega, ja nägi end ühtaegu tudengina ja abielumehena, magas omaenda voodis nagu äsja ja samas liikus operatsioonisaalis nagu muiste. Kuumade kompresside lämbe lehk segunes ta aistingutes karge kastelõhnaga. Ta kuulis voodikardinate metallrõngaste kõrinat raudvarbadel ja oma naise norskamist … Läbi Vassonville’i ratsutades märkas ta rohtunud kraavipervel poisikest istumas.

„Kas teie olete arst?” küsis laps.

Charlesi jaatava vastuse peale kahmas ta puukingad kätte ja pistis ees jooksu.
Peagi selgus abiarstile teejuhi jutust, et härra Rouault on nähtavasti üks ümbruskonna jõukamaid peremehi. Jalaluu oli ta murdnud eelmisel õhtul, naabri juurest kolmekuningapäeva söömaajalt koju tulles. Perenaine oli juba kaks aastat surnud. Tal polnud muid omakseid peale preili, kes aitas isa majapidamist korras hoida.

Teerööpad läksid sügavamaks. Les Bertaux polnud enam kaugel. Poisike lipsas läbi põõsastara mulgu ja kadus silmist, tuli aga hoovi kaudu jälle vastu ja avas värava. Hobune libastus märjal rohul, Charles tõmbus küüru, et okste alt läbi pugeda. Hoovikoerad haukusid kuudi juures ja rebisid kette. Les Bertaux’ ees õue sõites hakkas hobune kartma ja kargas järsku kõrvale.

Talu jättis hea mulje. Tallides oli läbi lahtiste uste näha rammusaid tööhobuseid, kes uute sõimeredelite ääres rahulikult krõmpsutasid. Kõrvalhoone seina ääres seisis kõrge sõnnikuvirn, mis kergelt lehkas; kanade ja kalkunite hulgas nokkis viis-kuus paabulindu — Caux’ kandi kodulinnukasvatuse au ja uhkus. Lambalaut oli pikk, rehi kõrge, seinad laudsiledad. Sara all seisis neli suurt heinavankrit ja neli atra juurdekuuluvate piitsade, rangide ja täieliku rakendiga; sinistele villastele hobusetekkidele pudenes lakast peenikest tolmu. Elumaja poole tõusvale eesõuele oli sümmeetriliselt, ühepikkuste vahedega viljapuid istutatud ja tiigi äärest kostis hanekarja rõõmsat kaagutamist.

Lävele ilmus sinises meriinovillases kolme volangiga kleidis noor naine, et härra Bovaryd vastu võtta, ja juhatas tulija kööki, kus leegitses suur tuli. Pliidil, suuremates ja väiksemates pottides podises pere hommikusöök. Koldesuul kuivas märgi üleriideid. Hiiglaslike mõõtmetega söekühvel, tuletangid ja lõõtsanokk särasid nagu lihvitud teras, seintel aga uhkeldas vägev köögiriistade rivi, millel koldetule hele kuma võistles aknast paistva hommikupäikese esimeste kiirtega.
Charles läks teisele korrusele haige juurde, kelle ta leidis voodis teki all higistamas, puuvillane öömüts nurka virutatud. Talunik oli viiekümneaastane, valget verd ja siniste silmadega, lauba kohalt juba kiilaks jäänud väike paks mees, kõrvarõngad kõrvas. Sängi kõrval toolil seisis mahukas viinakarahvin, kust haige aeg-ajalt südamekinnitust võttis, aga niipea kui ta arsti nägi, kadus kogu ta suurelisus paugupealt, ta lõpetas vandumise, mille peale oli kulutanud viimased kaksteist tundi, ja hakkas haledalt ägama.

Luumurd oli kõige lihtsamat sorti, ilma mingite komplikatsioonideta. Paremat poleks Charles osanud soovida. Meenutades oma õpetajate käitumist vigastatute voodi ees, lohutas ta patsienti hea sõnaga, kõiksugu läbiproovitud kirurgihellitustega, mis on pehmed nagu skalpelli võidmiseks kasutatav õli. Lahase tegemiseks lasti vankrikuurist kimp liiste tuua. Charles valis ühe välja, lõikas tükkideks ja lihvis klaasikilluga siledaks, sellal kui teenijatüdruk käristas linaservast sidemete tegemiseks ribasid ja preili Emma püüdis pehmenduspadjakesi õmmelda. Neiul kulus tükk aega õmbluskarbikese otsimiseks ja isa läks kärsituks; tütar ei vastanud sõnagi, aga õmmeldes torkas ta mitu korda sõrme ja pistis siis näpu nobedasti suhu, et haavakestest verd välja imeda.

Charles märkas imestusega ta valgeid küüsi. Need olid läikivad, otsast teravad, siledamad kui Dieppe’i elevandiluu ja mandlikujuliseks viilitud. Käed ise aga polnud üldse kaunid ega vist ka küllalt valged ja paistsid sõrmeliigeste kohalt pisut karedad; pikkustki oli neil üleliia ja piirjoontel puudus pehme kaarduvus. Seevastu olid neiul väga kaunid silmad: ehkki pruunid, paistsid nad pikkade ripsmete all peaaegu mustad ja kohtasid võõra pilku avala, julge siirusega.

Kui lahas paika sai, palus härra Rouault ise, et arst enne lahkumist suutäie kehakinnitust võtaks.

Charles läks alla võõrastetuppa. Kaks taldrikut ja hõbepeekrikest ootasid väikesel laual suure baldahhiinvoodi jalutsis, mille sitsist kate kujutas türklasi. Toas oli tunda niiskete linade ja iiriselõhna, mida levitas kõrge tammepuust kapp akna vastas. Toanurkadesse oli korralikult laotud nisukotte. See oli ülejääk, mida polnud ära mahutanud samas kõrval asuv ait, kuhu pääses kolmeastmelise kivitrepi kaudu. Kodukaunistuse mõttes oli salpeetrist kestendavale rohelist värvi seinale naela otsa riputatud kullatud raamis pliiatsijoonistus, mis kujutas Minerva pead ja kandis gooti tähtedega allkirja: „Kallile papale.”

Algul räägiti haigest, siis ilmast, kangetest külmadest ja huntidest, kes öösiti väljadel ringi hulguvad. Preili Rouault ei tundnud maaelust mingit rõõmu, eriti veel nüüd, kus ta peaaegu üksinda terve talumajapidamise eest hoolt kandis. Et võõrastetuba oli jahe, siis lõdises ta süües ühtlugu, nii et täidlased huuled, mida tal oli kombeks vaikusehetkedel närida, pisut veelgi täidlasemad paistsid.

Ta kaela raamis valge mahapööratud krae. Kahte ronkmusta juuksevihku, mis olid nii siledad, et nägid välja nagu ühest tükist, eraldas pealael peenike, koljuluu kumerusel pisut kaarduv lahk; kuklas koondusid juuksed lopsakasse sõlme, vaevalt paljastades kõrvanibusid, oimukohtadel aga kooldusid lainekesena, mida maa-arst siin esimest korda elus tähele pani. Põsed roosatasid. Meeste kombel kandis ta kahe pihikunööbi vahel kilpkonnaluust raamidega silmaklaase.
Kui Charles oli veel kord käinud ülakorrusel isa Rouault’ga jumalaga jätmas ja enne teeleasumist võõrastetoast uuesti läbi astus, seisis peretütar akna all, laup vastu ruutu ja vaatas aeda, kus tuul oli oakepid ümber lükanud. Neiu pöördus ümber.

„Kas teil on midagi puudu?” küsis ta.

„Ratsapiits on kadunud, vabandage väga,” seletas Charles.

Ja ta hakkas otsima voodi pealt, uste tagant, toolide alt. Piits oli seina ja nisukottide vahele kukkunud. Preili Emma märkas seda. Ta küünitas üle kotivirna. Viisakusest ruttas Charles appi, ja kui temagi samasuguse liigutusega käe sirutas, riivas ta rinnaga kergelt neiu selga, mis kumerdus tema all. Neiu ajas end õhetades sirgu ja vaatas üle õla, ulatades Charlesile tema härjasoora kätte.

Selle asemel et Les Bertaux’st kolme päeva pärast läbi astuda, nagu lubatud, oli Charles juba järgmisel päeval uuesti kohal ja käis edaspidi reeglipäraselt kaks korda nädalas, arvestamata juhuvisiite, mida ta aeg-ajalt justkui kogemata tegi.

Kõik läks muide hästi. Paranemine kulges, nagu ette nähtud, ja kui isa Rouault pooleteise kuu pärast püüdis juba ilma kõrvalise abita oma urus ringi koperdada, hakati härra Bovaryd silmapaistvate võimetega meheks pidama. Härra Rouault kinnitas, et Yvetot’ või koguni Roueni parimad arstid poleks teda rutem terveks ravinud.

Charles ise ei küsinud endalt, mispärast ta nii meelsasti Les Bertaux’s käib. Ja kui niisugune küsimus olekski kerkinud, oleks ta oma õhinat kindlasti seletanud juhtumi tõsidusega või vahest ka priske honorari lootusega. Aga kas siis sellepärast muutusid visiidid tallu tema hallis argipäevas nii veetlevaks erandiks? Neil hommikuil tõusis ta varakult, asus tuhatnelja teele, kihutas hobust tagant, tuli vahepeal sadulast maha, et rohu sees saapaid puhastada, pani enne sissesõitu mustad kindad kätte. Talle meeldis õuele astuda, rõhuda õlaga vastu väravalatti, talle meeldis õuemüüril kirev kukk, meeldisid sulased, kes tohtrile vastu ruttasid. Talle meeldis saraalune ja tall; talle meeldis isa Rouault, kes tohtrile patsi lõi ja teda oma elupäästjaks nimetas, talle meeldis preili Emma puukingakeste klõbin köögi puhtakspestud kivipõrandal. Kõrged kontsad tegid neiu natuke pikemaks, ja kui Charles ta kannul käis, jälgis ta, kuidas puutallad kiire terava plaksuga vastu kanda lõid.

Alati tuli neiu Charlesi välistrepile saatma. Kui tohtri ratsut ei olnud veel ette toodud, jäi ta sinna ootama. Jumalagajätusõnad olid juba lausutud, enam ei räägitud. Neiu seisis valju tuule käes, mis sasis ta tõrksaid kuklakarvakesi või pani puusal lipendama põllepaelad, mis plagisesid nagu vimplid. Ükskord sula ilmaga, kui puutüved aias leemendasid ja lumi hoonete katustel sulas, seisatas ta lävel, läks tõi siis sirmi ja lõi lahti. Tuvirinna karva siid, mis päikesekiiri läbi laskis, heitis ta valgele näonahale virvendavaid helke. Ta naeratas sirmi alt malbele päevasoojale vastu. Oli kuulda, kuidas veetilgad ükshaaval pinguletõmmatud siidile potsatasid.