Samuti ei tohtinud sel päeval kapsaid, ube ega herneid keeta — need lähevad siis kasvuajal ussitama. Keedeti peamiselt kartuli- ja tangusööke.

Ketraminegi oli keelatud, sest “vokiratta tuul keerutab kõik putukad üles”. Vokid peideti lausa ära, sest kes vokki nägi, seda usuti suvel hunti või karu nägevat.

Pead ei tohtinud sugeda — et pea kõõmama ei hakkaks. Õhtul ei tohtinud tuld üles võtta, et kärbsed ei sigiks.

Lääne-Eestis ja Saaremaal aeti veel sada aastat tagasi ringi käsikivi ehk “jahvatati kärbseid”, nii pidid tüütud putukad hävima. Ka on mõnel pool naabrile ukse taha viidud õlest tehtud ja nööri otsa seotud “kärbseid“ — kui neid ei märgatud edasi teise perre sokutada, siis oli suvel ees suur kärbsenuhtlus ja pererahvas laisk.

Meeles tuli pidada madisepäeva nädalapäeva. Sel nädalapäeval ei tohtinud kevadel vilja ega herneid külvata, kapsaid istutada ega kartuleid maha panna — saak pidi kahjulike putukate tõttu ebaõnnestuma.

Teenijatele oli see päev prii.

24. veebruari madisepäev on saanud nime Kristuse reetnud Juudas Iskarioti asemele valitud apostel Mattiaselt. Mattias kuulus Jeesuse 70 jüngri hulka. Ta arvati liisuga Jeesuse apostlite hulka pärast seda, kui Juudas oli reeturina nende seast välja langenud. Mattias on lihunike ja ehitajate kaitsepühak.

Eesti rahvakalendris on ka sügisene madisepäev, tolle päeva nimi on apostel Matteuselt.