Maikuu kolin meelitab äikese ligi

1. mail on ristipäev ehk taevaminemispüha, see on 40 päeva pärast lihavõtteid. Rangelt on keelatud kudumine, õmblemine, kolistamine ja muu müra tegemine. Vastasel juhul tõmmatakse ligi äikest. See on tõeline maa puhkuse ja pühaduse päev, samuti piksepüha. Ristipäeval ei kasva rohi ega laula lind, ütleb vanasõna.

Sel päeval ei tohi murda oksi, kitkuda rohtu, teha puid või üldse mingil viisil maasse ja elavasse loodusesse puutuda. Keelu rikkumisel kaob põlluviljakus, taimede murde- ja haavakohad jooksevad verd, kari hävib või haigestub.

Keelu rikkumisel hakkasid uskumuse kohaselt lehmad verd lüpsma, mis oli 19. sajandil suur ja raskesti ravitav õnnetus.

Ristipäeval sündinul olid erilised võimed ja ristipäeval surija pääses otse taevasse.

Vanemad teated ristipäeva ehk taevaminemispüha kohta pärinevad 17. sajandist ja kirjeldavad suuri ristikäike arstimise, püha veega pritsimise ja muude tavadega. Ristipäeval on ka ohverdatud.

Mõnel pool tehti ristipäeval tuld. Vihm andis rohule erilise väe, n-ö pani soola rohu sisse, kuid ennustas ka vihmast suve.

Selle päeva külaline toob peresse õnnetust. Keelatud oli ka paljajalu käimine ja eriti paljajalu küllaminek — nõiud teise pere mesilased või loomad ära. Toidud valmistati piimast, kuid tehti ka erilist korpi ja karaskit. Sellega taotleti paremat piimasaaki. Tehti munarooga, laual oli liha.

Parim päev nõidumiseks

Ristipäev oli üks soodsamaid maagiliste toimingute aegu kevadsuvel. Eeskätt taotleti head piima- ja võiõnne, mistõttu käidi võõra karja jälgedest purusid korjamas ja võõraste loomade seljast karvu lõikamas. Puru ja karvatuhk söödeti oma loomadele.

Teise karjalauta ja karjamaale viidi nõiaesemeid. Kes kartsid nõidust, need jätsid sel päeval loomad lauta.

Kolmel ristipäeval imetatud lapsest saab uskumuste kohaselt nõid.

Kui naabri viljapäid kokku siduda või vilja mõnest põllunurgast niita, siis ta vili ikaldub.