Kõigel on põhjus. Mida lähemal olla informatsioonile, olukorra erinevatele tahkudele, seda väiksemaks muutub müsteerium ja seda enam saab selgeks, kas ja kuidas oleks saanud midagi ära hoida. Aga on liiga hilja, vähemalt ühe poisi, ühe õpetaja, paljude lähedaste, sugulaste ja sõprade jaoks. Meid on nii vähe, et pea igaüks teab kedagi, kes teab kedagi…

Kommentaariumites leidub erinevaid seisukohti, vastavalt inimeste isiklikele traumadele ja mõttemaailmale. Otsitakse süüdlast, vaagitakse kõike, mida vaagida annab. Kord on süüdi õpetaja rangus, kord vanemate hoolimatus, kord eemaltvaatajate ükskõiksus, lõpuks internet, geneetika jne.

Teame seda, et tänasel õpetajal on aina keerukam lapsi ohjata, sest ajad ja kombed on kardinaalselt muutunud. Põlvkonnad ja meetmed on erinevad. Õpilased on tänased ja õpetajad eilsed ning nende vahel haigutab sügavik. Kes toetab praegust, pingelist õpetaja-õpilase suhet? On see üksnes nende enda probleem? Kuniks püsse ei paugutata, on probleem kahe inimese oma ja kui traagiline tagajärg käes, räägime riiklikust tragöödiast.

Vahetult pärast juhtunut jooksis ajakirjandusest läbi Ilmar Raagi mõte, et pole küsimus kas toimub, vaid millal toimub. On selge, et paljusid olukordi ei saa ennetada. Inimesi hukkub erinevatel põhjustel iga päev. On kindlasti neid, kes arvavad, et eile juhtunu pole selline olukord. Inimesed ei ole ilmas üksi. Ka seda noormeest ümbritsesid sõbrad, tuttavad, perekond, naabrid jne . Tema Facebooki postitused on olnud pikemat aega alarmeerivad. Silmad pärani kinni liigume ilmas ringi ja tundub, et enese vastutuse ulatust ei taju mitte üks raas. Alles sellisel hetkel, kui juhtub midagi kohutavat, vajume nõrkenult kokku ja nendime, et me nägime, aga ei võtnud tõsiselt.

Me ei tea selle perekonna ja õpetaja lugu. Minule näib, et meie pered, eriti aga lapsed, tunnevad end üksikuna. Lastekaitse tegeleb verest nõretavate ja vaesusest alasti lastega, mis on üksnes jäämäe tipp. Vanemad töötavad sageli kodust kaugel, paljud mere taga. Lapsed on interneti seltsis enam kui oma vanematega. See võimaldab elada maailmas, kus igaühele enesele meeldib, kus puuduvad selged piirid ja kontroll, kuhu on kerge ära eksida ja reaalsustaju kaotada. Lisaks leiab sealt alati oma vaadetele toetust, mõttekaaslasi.

Keegi ei tea, kui palju vägivalda on suudetud ära hoida tähelepanelike sõprade, vanemate, õpetajate, möödakäijate jt tähelepanelikkuse, huvi ja hoolimise tõttu. Õnnetuid ja vihaseid, enesega konfliktis noori, keda on kuulatud ja trööstitud, mille tõttu midagi halba sündimata on jäänud, on kindlasti palju. Me lihtsalt ei tea neist lugudest. Olgem nende jaoks endiselt olemas. Me pelgame sekkuda teiste ellu ja oleme seetõttu paljude halbade arengute võimaldajad. Sageli päästab elu möödakäija, inimene, kellele justkui pole asja sellesse olukorda, ellu, peresse, teiste asjadesse. Mõelge sellele. Olge selleks möödakäijaks.