Miks ma vaatan vaid vanemaid mehi? Nad meenutavad mulle mu isa!

Ütlus „valime omale mehe oma isa järgi“ käib minu kohta, kohe 200%. Olen terve elu olnud „issi väike tütar“ ning kõik see on viinud mind sinnani, kus ma praegu olen — ma vaatan ainult endast vanemaid mehi. Ja mitte lihtsalt vanemaid, vaid ikka kohe oluliselt vanemaid. Selliseid, kes vanuselt minu isaks sobiksid. Nende seltskonnas tunnen end kõige paremini.

Mu isa on mu emast hulga maad vanem, seega on mul vanusevahe temaga 47 aastat. Meie kodus olid tihti koosviibimised, kus osalesid isa töökaaslased, raamatuklubi liikmed ning lihtsalt sõbrad. Ja need olid toredad õhtud. Ma võisin tundide kaupa lihtsalt istuda ja vaadata, kuidas kamp vanu mehi sigareid suitsetasid, viskit jõid ning filosoofilist juttu ajasid. Loomulikult kaasati mindki vestlusesse ning keegi ei kohelnud mind, kui väikest plikat, vaid kui võrdset. Minu isa austati ning seega austati ka mind.

Koolis käies olin ma aga oma klassikaaslastest surmani tüdinenud. Poisid jooksid vahetunni ajal ringi, tirisid juustest ning peitsid mu koolitarbeid. Emalt kuulsin, et nii üritavad need noored nagamannid tüdrukute tähelepanu endale saada. Ma ei saanud sellest kunagi aru- kui sulle tüdruk meeldib, siis milleks on vaja teda füüsiliselt kiusata ja nii tobedalt käituda. Nii istusingi ma vahetundide ajal koolimaja koridoris ning piilusin salamisi abiturientide poole. Nemad käisid koolis ülikonnaga, totakate ranitsate asemel olid neil stiilsed koolikotid ning vanimad käisid koolis isegi autoga. Minu klassikaaslased (ja ka paar klassi vanemad poisid) roomasid aga koridoripõrandal maadelda ning olid oma nooruses ülimalt lapsikud. Ma ei jõudnud ära oodata, millal kord kool läbi saab.

Ülikooli ajal algas aga põnev elu. Laborandid, doktorandid, õppejõud. Mida targem ja vanem, seda parem. Endavanuste kursusekaaslastega polnud mul endiselt midagi rääkida, ikka olid kõik poisid liiga nolgilikud, dressides ja nokamütsides ei paistnud nad eriti asjalikud välja ja raha neil ka polnud. Vanem generatsioon ülikoolist oli aga juba hoopis teine tera. Nende teadmised elust ja oma valdkonnast olid lõputud, heast seltskonnast ning haritud vestlusest ei öelnud ma kunagi ära. Viimase detailini lihvitud riietuses mehed olid silmailuks kõigile ning neil oli alati raha, et mulle jooke välja teha või taksoga koju sõita.

Vanemad mehed on kuidagi erilisemad. Neis on kogemust, neis on tarkust, neis pole seda noortele omast tormakust ja tõestamisvajadust, sest kõik vajalik on juba saavutatud. Ja välimuselt ei sega mind üldse halliks minev või kiilanev juuksepiir. George Clooney ja Sean Connery on kuumad ja seksikad ka praegu, seega milleks noorte, vinniliste mehehakatiste poole kiigata, kui võid nautida puhast ja küpset soliidsust?

Vahel seltskondades suheldes olen kohanud mitmeid lahedaid kutte, nad on samamoodi edukad, haritud ja laia silmaringiga. Ent niipea, kui nende vanust kuulen ja teada saan, et üheealised oleme (või veelgi hullem, tema minust noorem), tekib mul mingi tõrge. Ja seni meeldivana tundunud noormees hakkab hoopis ärritama. Sest kogu aeg tean, et ta on minust noorem. Tean, et tal pole teatud tüüpi elukogemust ega rahu, mis vanematel meestel on. Nii on mitmed võimalused head meest endale leida luhtunud, sest ma ei saanud üle faktist „ta on minust noorem“. Mu vana isa seda küll ei mõista, aga pahaks ka ei pane. Küll ma kord omale selle õige mehe leian, sellise, kes on piisavalt tugev, et minu natuuri välja kannatada ja mulle ilus elu pakkuda. Ning mis peamine, kes on piisavalt minust vanem, et ma tunneksid end jälle kui see väike tüdruk keset haritud meestehulka.