Miks tapetakse beebitüdrukuid?
________________
Tüdruk sündis — õnnetus majas
Piirkondades, kus pisitüdrukute tapmine on levinud, näiteks Hiinas, Indias, Koreas ja Taivanis, valitseb praegu suur naistedefitsiit. Sündivaid poisse hinnatakse kui potentsiaalseid leivateenijaid ning perekonna sissetulekute kasvatajaid, samas kui tüdrukutes nähakse vaid üht toitmist vajavat lisasuud, kelle mehele panemine läheb perekonnale väga kalliks maksma. Meeleheitlikel aegadel nähakse kohustuste, sealhulgas tüdrukute, vähendamises ellujäämisstrateegiat.
Lisaks beebitüdrukute tapmisele vahetult pärast sündimist jäetakse nad sageli hooldamata, mistõttu nad surevad, ka on levinud sooliselt diskrimineerivad abordid, mistõttu igal aastal jääb sündimata palju tüdrukuid. See nähtus on kõige levinum patriarhaalsetes ühiskondades, kus naiste staatus on madal ning kultuuriline ideoloogia soodustab poiste sünnitamist. Beebitüdrukute surmamine ei tunne ei sotsiaalseid ega majanduslikke piire. Maapiirkondades sunnib peresid tüdrukuid surmama hariduse ja elatusvahendite puudumine, ka raskendatud juurdepääs arstiabile.
Linnapiirkondades, kus meditsiiniabi on käepärast, rakendatakse palju selektiivset aborti, kuna loote sugu on võimalik juba varakult kindlaks määrata. Kuigi riiklikud programmid ning inimõiguste organisatsioonid püüavad sellele parktikale hariduslike meetodite, finantsstiimulite ning karistuse ähvardusega piiri panna, jätkub pisitüdrukute tapmine, kusjuures selle õudse praktika eestvedajad on maailma kõige rahvarikkamad riigid India ja Hiina.
Tüdrukud lihtsalt “kaovad”
Unustage Miss Universumi võistlus ja naistepäev, unustage internetiühendus naistele. Tänapäeva India sünge reaalsus on, et see riik juhib maailmas ebaseaduslike abortide ning pisitüdrukute tapmise poolest. UNICEF-i andmeil läks 1990. aastal Indias “kaduma” 40-50 miljonit tüdrukut. “Kaduma minek” tähendab seda, et nad tapeti kas sünnitamise ajal või vahetult pärast seda, kusjuures sageli on tapjateks ämmaemandad, kellele makstakse selle eest, et nad teeksid lapsele lõpu peale, kui see on tüdruk. Tavaline taks sellise “abi” eest on 60-150 ruupiat.
“Lakshmi on sünnitanud viis tütart, aga neist vaid kaks on elus. Ülejäänud kolm tapeti viimase nelja aasta jooksul vahetult pärast sündi. Laste tapmiseks segati piima sisse unerohtu ja joodeti see segu neile sisse. Viimane laps tapeti selle meetodiga 1997. aasta oktoobris. Ja kuigi Lakshmi nuttis sellest rääkides, jäi tema soov poeg ilmale tuua kõigutamatuks.
Tüdrukute tapmine oli puhtalt “finantsiline”, sest Lakshmi ja Raja elavad väikeses külas ja omavad vaid veidi üle poole aakri kuiva maad, mistõttu nad on lisateenistuse saamiseks sunnitud töötama sulastena. Kummalgi pole haridust, nii nagu enamikul nende kaaslastest. (www.warroom.com)
Vastsündinute tapmise meetodeid on palju. Lõuna-Indias söödetakse lastele kas mürgiste taimede piima või kaetakse nad märja rätikuga, et nad külma kätte sureksid. Biharis raputatakse beebit vööst kinni hoides, nii et ta selgroog murdub. Mõnikord topitakse laps savipotti. Ka söödetakse beebidele soola, nii et nende vererõhk tõuseb ja surma järgneb mõne minuti pärast. Ka söödetakse neile riisiterade kestasid, et nende õrn söögitoru veritsema hakkaks.
35 Katihari rajooni ämmaemandat on väitnud, et nad tapavad kolm-neli beebit kuus, mis teeb kokku 560.
Pisitüdrukute tapmine on põhjustanud Indias tõsise soolise tasakaalustamatuse. 1991. aasta statistika kohaselt oli Indias iga 1000 mehe kohta vaid 929 tüdrukut ja 2001. aastaks langes see näitaja 920-ni. Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides tuleb 1000 mehe kohta vastavalt 1064 ja 1054 naist.
Punjabis on külasid, kus 1000 poisi kohta on vaid 800 tüdrukut.
Miks tüdrukuid tapetakse?
”Sünnib tüdruk, läheb hüve mujale; siia toob hüve poeg”
[Atharva Veda]
Beebitüdrukute tapmise ajalugu ulatub tagasi veedade aega. Soolise diskrimineerimise näiteid esineb Manu kirjutistes, kusjuures valitsev filosoofia on, et naine on meeste eestkoste all üsast hauani.
Patriarhaalsetes ühiskondades nagu India, kus igivanad traditsioonid on ühendatud suure kaasavara nõudega, on beebitüdrukute tapmine kestnud sajandeid. Üldine negatiivne hoiak naiste suhtes on põhjustanud ka nende tagurlikkuse, eriti sellistes haldusüksustes nagu Tamil Nadu ja Bihar. Rajasthanis, kus on enamuses sõjardite kast Rajputid, nähakse tütardes koormat.
Ekspertide sõnul on ülemised kastid toonud beebitüdrukute tapmise traditsiooni ka linnadesse, ainult selle vahega, et kaasaegne tehnoloogia võimaldab hävitada tüdrukud juba lootena.
Seega ei pea paika teooria, et beebitüdrukute tapmine on levinum vaid harimatute maamatside hulgas.
Naised on räpased
Tüdrukute tapmist harrastatakse paljudes erinevates kastides, mis viitab naistevastasele hoiakule ühiskonna kõigis kihtides. Kastide süsteemi kohaselt väheneb inimese “puhtus” kooskõlas tema madalama sotsiaalse staatusega. Naisi peetakse “saastatumaks” peamiselt menstruatsiooni ja sünnitamise pärast, mida peetakse räpaseks.
Naiste madalat staatust võimendab veelgi juurdepääsu puudumine haridusele. Igast viiest naisest vähem kui kaks on kirjaoskajad ning 41% protsenti alla 14-aastastest India tüdrukutest ei käi koolis.
Kuna naiste väärtus India ühiskonnas on väike, on tüdrukud, kellel lubatakse elada, suures diskrimineerimise ning hüljatuse ohus. Paljud vanemad isegi mitte ei varja põlgust tütarde suhtes, kutsudes neid Vendadeks (soovimatu) või Poddum Pennudeks (küllalt tütardest). UNICEF-i andmeil viivad vanemad tütreid märksa harvemini arsti juurde kui oma poegi, ka antakse neile vähem süüa ning kehakatteid kui poistele.
Tüdrukute hulgas on enne viieaastaselt suremise oht 43% suurem kui poiste hulgas. Soolisel diskrimineerimisel põhinev raseduse katkestamine on samuti kasvamas, eriti linnades. Tänapäeval on mobiilsed ultraheliaparaadid saadaval ka maapiirkondades, mis võimaldab ka seal soovimatu loote juba enne sündi hävitada. Uuringud näitavad, et igal aastal hävitatakse soo kindlakstegemise järel tuhanded naissoost looted.
Pisitütre sünnijärgne tapmine on tavaliselt mehe perekonda kuuluvate vanemate naiste või ämmaemandate ülesanne, kes võtavad selle eest raha. Vastsündinute tapmise nipid pärandatakse põlvest põlve ning need on kogu riigis sarnased. Lastele söödetakse mürgitatud piima, kestadega riisi, neid lämmatatakse savipotis. Kuigi need meetodid on üsna kiired ja valutud, on uued meetodid, mida kasutatakse jälgede segamiseks võimaliku uurimise korral, tõeline piin. Mõnikord näljutavad vanemad beebi surnuks või ei anna talle piisavalt juua või mässivad ta märga linasse, et ta kopsupõletiku saaks.
Valitsus püüab sekkuda
Valitsus on Indias rakendanud teatud meetmeid beebitüdrukute tapmise ja diskrimineeriva aborditegemise peatamiseks. Näiteks võttis Tamil Nadu peaminister vastu Jayalaitha tüdrukute kaitse plaani, mille kohaselt pakutakse vaestele peredele, kus on üks või kaks tüdrukut ja mitte ühtegi poega, raha, kui üks vanematest soostub laskma end steriliseerida, kusjuures väikese tüdruku arvele kantakse raha ning see kogub intressi, kuni tüdruk saab 21-aastaseks.
Ka töötati välja “hälliprojekt”, millega vanemaid kutsuti üles soovimatuid lapsi mitte tapma, vaid jätma tervisekeskustes selleks spetsiaalselt välja pandud hällidesse. Paraku ei ole kumbki meetod laste tapmisele lõppu teinud ning ka politseil on raske kuritegu kindlaks teha, kuna vanemad on lihtsalt mõelnud välja uued meetodid oma tütarde tapmiseks. Ja isegi kui mõni asi läheb uurimisele, ei jää vanemad kohtus sageli süüdi. Sageli ostavad lapsevanemad politsei lihtsalt ära.
Mitmed valitsusevälised organisatsioonid on algatanud programmid beebitüdrukute tapmise peatamiseks. Näiteks pakuvad nad titte ootavatele emadele nõustamist, rahalist abi jne. Laste Heaolu India Nõukogu on saavutanud edusamme 12-16-aastastele tüdrukutele enesekindluse, hügieeni ja tervishoiu õpetamisega. Programmi lõpus annavad tüdrukud vande, et ei osale iial tüdrukute tapmises.
Hiinas olukord sama hull
Kuigi Hiina kommunistlik partei on võtnud vastu võrdsete õiguste seadused, langevad pisitüdrukud seal ikkagi hirmsate kuritarvituste ohvriks. Beebitüdrukute tapmine on kasvanud dramaatiliselt pärast pere planeerimise poliitika jõustumist 1989. aastal, mis lubab abielupaaridele vaid üht last.
Selle programmi eesmärk on vähendada riigi ülerahvastatust ning inimestele pakutakse sellest kinnipidamiseks meditsiinilist, finants- ja haridusalast abi, kusjuures rikkujaid karistatakse, trahvides selliseid paare, kärpides nende palka ning vangistades rasedaid. Plaanivälised lapsed jäävad ilma eluasemekaardist ja kaotavad õiguse haridusele ja muudele teenustele.
Hiinas saab abielunaisest oma mehe perekonna liige, mistõttu pered eelistavad poegi, kes hoolitsevad vanas eas nende eest. Poegade eelistamine koos “ühe lapse poliitikaga” on võimendanud beebitüdrukute tapmist, sooliselt diskrimineerivaid aborte ja beebitüdrukute hülgamist.
Ja kuigi valitsus tunnistas tüdrukute sünniga kaasnevaid riske maapiirkondades, kus naistevastane hoiak on tugevam, lubades naistel sünnitada veel ühe lapse, kui esimene laps oli tüdruk, on miljonid tüdrukud langenud selle poliitika tõttu mõrvade ja hoolimatuse ohvriks. Kui vanemad otsustavad tütre sündi varjata, ei eksisteeri teda seaduse silmis, mistõttu tal on raske saada arstiabi, haridust ja muid riiklikke teenuseid.
Ka saavad tüdrukud Hiinas vähem arstiabi ja toitu kui poisid ja kui nad hüljatakse või antakse adopteerimiseks, ootavad neis riiklikes lastekodudes kohutavad tingimused. “Surmatubadeks” kutsutud lastekodudes poisse praktiliselt ei ole — 95 protsenti asukatest on tüdrukud ning ülejäänud viis protsenti vaimse või füüsilise puudega poisid.
Pisitüdrukud istuvad päevade kaupa kinniseotuna potitoolidel, nad ei saa mängida, neid ei õpetata ja neil ei ole mänguasju. Haigused on levinud ja umbes viis protsenti lastest sureb.
Meeste ja naiste arvu tasakaalustamatus Hiinas on süvendanud naiste kuritarvitamist. Näiteks on levinud naiste röövimine ja orjakaubandus, eriti Vietnamist pärit naiste osas, kes sunnitakse abielluma. Meeste ja naiste arvu tasakaalustamatus on suuresti tingitud selektiivsest aborditegemisest ja kuigi Hiina valitsus ei luba kasutada ultraheli lapse soo sünnieelseks kindlakstegemiseks, jätkavad arstid seda praktikat, eriti maal.
Hiina valitsus on astunud mitmeid samme beebitüdrukute tapmise lõpetamiseks ja naiste õiguste kaitseks. Näiteks keelab abieluõigus beebitüdrukute tapmise ning naistekaitseseadus keelab tüdruku sünnitanud naiste diskrimineerimise. Selektiivse abordi keelamise seaduse eesmärk oli teha lõpp selektiivsele abordile ja ema tervishoiu seadus keelab laste soo sünnieelse kindlakstegemise. Paraku jätkub beebitüdrukute tapmine Hiinas senini.
KAsutatud materjali järgmistelt saitidelt:
www.warroom.com
www.elahemassumi.com
www.webster.edu/~woolflm/femaleinfanticide.html
