Miks unenäod mõnikord täide lähevad?
Unenäod on meie psüühika kõige imepärasemaks fenomeniks. Teadus ei tea tänase päevani, kuidas me peaksime nendesse suhtuma. Kas arvata need väljamõeldiste hulka või on need hoopiski meie ajus peituvate kolossaalsete võimaluste kinnituseks?
1883. aasta augustis jõi ajalehe The Boston Globe reporter Ed Samson pärast järjekordse numbri valmimist end kenakesti purju ega jaksanud enam koju minna. Mees uinus toimetuse diivanil. Keset ööd ärkas Ed täielikus paanikas. Ta oli unes näinud, kuidas troopiline saar Pralape hävib vulkaani kohutava purske tagajärjel. Ed nägi laavas hukkuvaid inimesi, tuhasammast, hiiglaslikke laineid — kõik see näis täiesti reaalsena. Ta otsustas oma unenäo üles kirjutada. Seejärel, ikka veel uimasena, kirjutas loo juurde sõna „tähtis“, et selle tähenduse üle hiljem järele mõelda. Seejärel läks mees koju, unustanud oma paberi lauale. Hommikul arvas toimetaja, et Samson sai infot mingilt telegraafiagentuurilt ning saatis teate lehe numbrisse. „Reportaaž“ trükiti ära paljudes ajalehtedes enne, kui selgus, et Pralape saart ei ole kaardil olemaski ning mitte ükski agentuur ei olnud teadet kataklüsmist edastanud. Lugu oleks võinud saada saatuslikuks nii Samsonile kui ka tema ajalehele, kui just samal hetkel poleks saabunud teade Krakatau vulkaani kohutavast purskest. Väikseimategi detailideni kattus kirjeldus sellega, mida Samson oli unes näinud. Vähe sellest, selgus, et Pralape oli Krakatau iidne nimetus…
Loogiline tupik
Tänapäeval on võimatu selle 130 aastat tagasi juhtunud loo tõepärasust kontrollida. Ometi on nn prohvetlike unenägude tõendusi liigagi palju, et arvata need kõik väljamõeldiste hulka. Sellistest unenägudest rääkisid Abraham Lincoln ja Albert Einstein, Rudyard Kipling ja Mark Twain ning veel kümned tuhanded inimesed inimkonna ajaloo vältel — sõltumata epohhist, tsivilisatsioonist ja kultuurist. Need unenäod sisaldavad informatsiooni, mis ei ole sümboolne. Kujundid on palju eredamad kui „tavalistes unenägudes“, mõte pole aga kuidagi varjatud. Seega pole nende mõistmiseks vajadust neid analüüsida.
Hetkest, mil XIX sajandi lõpus tekkis parapsühholoogia, mis üritab teaduse vaatevinklist lähtudes uurida inimese üleloomulikke võimeid, on selle pooldajad püüdnud teada saada, kas prohvetlikud unenäod pole mitte meie „alateadvusliku loogika“ peegelduseks. Kas on võimalik, et me konstrueerime tulevasi sündmusi teadvusega fikseerimata jäänud märkide alusel? Sest ilma meie teadliku osalemiseta on aju võimeline reageerima uskumatule hulgale kõige väiksematelegi detailidele, mis kaovad üldises infomassis: vaevukuuldavad helid, silmaga peaaegu et nähtamatud kujundid, mikrovibratsioonid, lõhnad, juhuslike mõtete ja sõnade katkendid. Une ajal sorteerib ja klassifitseerib meie aju andmeid ning leiab nende vahel seoseid. Ning võib ju olla, et kokkuvõttes toob välja vältimatud sündmused, millede loogika ei ole arusaadav meile ärkveloleku ajal. See kõik võiks ju olla suurepäraseks seletuseks teatavatele unenägudele. Paraku kaugeltki mitte kõikidele. Millised vibratsioonid ja helid võisid teada anda Ed Samsonile, et just samal hetkel hakkas maailma teises otsas purskama vulkaan, ning talle isegi öelda saare nime, mis viimati oli märgitud XVII sajandi kekspaiga kaartidel?
Laboratoorsed unenäod
Iisraelis elav vene päritoluga maailmas kuulsust kogunud psühhofüsioloog Vadim Rotenberg on korduvalt kokku puutunud prohvetlike unenägudega. Ta on veendunud, et see teema väärib tõsist teaduslikku lähenemist. Kahjuks on sel teel terve hulk takistusi. Subjektiivsed raskused seisnevad selles, et teadus suhtub parapsühholoogiasse suure skepsisega. „Akadeemilises teaduses domineerib arvamus juhuslikest kokkusattumustest taolistes unenägudes“, selgitab Rotenberg. On olemas ka objektiivsed raskused — kuidas on üldse võimalik fikseerida unenägusid ning nendest saadavat infot?
Psühholoogid Montague Ullman ja Stanley Kripner on teinud mitmeid katseid. Eksperimendist osavõtjatel tehti kindlaks kiire une staadium, see on unenägude nägemise faas. Sellel hetkel keskendus üks uurijatest, kes asus eraldi toas, magajale teatavate kujundite ja mõtete „ülekandmisele“. Pärast seda äratati katsealune ja paluti rääkida oma unenäost. Nendes unenägudes oli regulaarselt kohal ka see info, mida magajale üle kanti. Sellised uuringud on saanud korduvaid kinnitusi.
Läbi ruumi ja aja
Vadim Rotenberg püstitab hüpoteesi, mis võiks selgitada tehtud katsete tulemusi. Asi on selles, et analüüsi, ratsionaalse seletuse ja reaalsuse kriitilise tajumise eest vastutab inimese vasak ajupoolkera, mis domineerib meie ärkveloleku ajal. Unes läheb aga põhiroll kujundliku mõtlemise eest vastutava parema ajupoolkera kätte. Vabastatuna teadvustatud kriitilise kontrolli alt võib meie parem ajupoolkera ilmutada oma unikaalseid võimeid. Üks nendest ongi võimalus püüda ühtesid või teisi signaale vahemaa tagant.
Eelkõige puudutab see informatsiooni meie lähedaste kohta, kuna see on meile eriliselt tähtis.
Samas väidab Rotenberg, et kuigi sellised unenäod näivad meile tähtsatena, ei saa neid siiski pidada prohvetlikeks, kuna nendes olev info sisaldab sündmusi, mis toimuvad inimestega, keda lahutavad meist vahemaad, mitte aga aeg (tulevik).
Kas siis võib miskitki moodi selgitada unenägusid, mis selgelt räägivad meile tulevikusündmustest? Ilmselt küll. Kuid selleks tuleb asuda revideerima juba meie fundamentaalseid ettekujutusi universumist.
Kui aga maailmakorraldus allub halvasti — igal juhul praegusel ajal — meie harjumuspärasele „vasaku ajupoolkera“ loogikale, siis võib ju olla, et appi ruttab parem ajupoolkera, mille jaoks ei tundu reaalsed seosed liiga keerulised ega ka vastukäivad. Ja seetõttu suudab parem ajupoolkera haarata kõiki seoseid uskumatus täiuses ning selle tulemusel võibki prognoosida tulevikku. Sel juhul muutuvad aga prohvetlikud unenäod täiesti vältimatuteks, sest just nimelt unes saab parem ajupoolkera maksimaalse vabaduse.
Samas selgitab Vadim Rotenberg, et see kõik on kahjuks vaid tema arvamus ja ta ei suuda seda veel teaduslikult tõestada. Ometi peaks teadus tema arvates pöörama tõsist tähelepanu prohvetlike unenägude fenomenile. Kes teab, võib-olla viib see uue, teistsuguse maailmamudeli loomiseni…
Loe lisaks:
Allikas: Psihhologija, november, 2011
