Kummibuumi jäänuseid on näha nii linnas kui metsas. Iquitoses meenutavad seda õilsat aega needsamad uhked majad suurte puust uste, laiade treppide ja kõrgete lagedega. Lagunenud ja tuhmunud, kuid seda ehedamad on vanad keraamilised mosaiigid ja mustrid elektrijuhtmete rägastikus, paksu tolmukihi all. Mõned üksikud on ka eeskujulikult restaureeritud. Roostele peab vastu ka Gustave Eiffeli projekteeritud rauast maja, mille üks kummiparun 19. sajandi lõpus Pariisi maailmanäituselt ostis, jupikaupa Iquitosesse tõi ning peaväljaku äärde üles sättis. Kuni 2011. aastani asus selle ülemisel korrusel ka üks väga armas restoran, vaatega otse peaväljakule. Seda pidas üks järjekordne USA vanahärra, kuid kuna restorani pääses läbi väikese küljeukse otse Texase kõrvalt ning seal ei olnud sellist suurt kauniste neidudega sisseviskajate armeed nagu Gringo Baaril, siis sattusid paljud, kes ehk algul plaanisid just Eiffeli majja sööma või istuma minna, ikkagi otsapidi hoopis Geraldi juurde. Seega ei käinud Café Eiffelis just väga palju inimesi ning vanale hakkas ettevõtmine ühel hetkel üle jõu käima.

Metsas aga meenutavad kummibuumi mitu kautšukipuud, millel näha vanad lateksikogumise haavad — syringeiro’d ehk nõelamehed lõikasid puu sisse v-kujuliselt mitukümmend lõiget, mille alla seati kogumisnõu. Need lõiked on küll kinni kasvanud, kuid piirjooned on veel tänapäevalgi selgelt näha. Kui Iquitose uhked majad on näide sellest, kui hästi elasid tolleaegsed kummiparunid, siis need puuarmid, mida tuleb mitu tundi linnast kaugel ja sügavas metsas otsida, on ainukesed mälestusmärgid, mis meenutavad sadade tuhandete sisuliselt orjastatud põlisrahvastest ja mestiitsidest tööliste rasket saatust. Nendele ei toonud see, et läänemaailm lateksi järele janunes, kaasa mitte rikkust või isegi piisavat toidulauda, vaid puhtakujulise ja füüsilise orjuse, nälja ja haigused. Maailma pärapõrgus ei olnud kedagi nägemas, kuidas järjest kasvava nõudluse ja ahnuse tagajärjel võttis võimust sunnitöö: inimesi ei orjastatud mitte ainult võlgadega, nagu see ka tänapäeval on, vaid ahelate, vägivalla, nälja ja piinamistega. Karistusena oli lisaks tavapärasele peksmisele ja tapmisele levinud ka kehaosade äralõikamine ja muud sandistamise viisid, ning seda kõike veel 20. sajandi alguses.

1910. aastal hakkas lateksi hind maailmaturul järsult langema. Hoolimata Peruu ja Brasiilia keelust oli inglastel õnnestunud kautšukiseemned Amazonasest välja smugeldada ning Malaisias kasvama panna. Ilmselt tänu mugavamale transpordile ja mere lähedusele oli Malaisia kautšuk üle kümne korra odavam  ning jõudis ühel hetkel maailmaturule ja kukutas Iquitose vaesusesse. Kummiparunid kas laostusid või pakkisid õigel ajal oma poe kokku ning lahkusid, uhked majad aga jäid. Samuti jäid paigale sajad tuhanded vägivaldselt ümberpaigutatud põliselanikud ja sisserännanud töölised — neil ei olnud kuhugi minna. Kui Iquitose kunagisi uhkeid maju näidatakse tänapäeval kui turismiatraktsiooni, tunnistust linna ja feodaalide hiilgusest, võiks ehk just need haavatud kautšukipuud pisut meenutada ka põlisrahva osalust selles — vanad kinnikasvanud puulõiked näevadki natuke välja nagu armistunud piitsajäljed, kuhu on aastatega liigliha peale kasvanud.

***

Minu lootused elus püsida olid aga pandud juuni alguses algavale turismihooajale, mis kahjuks tähendas peaasjalikult vaid fakti, et igasuguste tolguste arv promenaadil mitmekordistus järsult. Õhtul jalutades tundus, et endiselt olin ainuke kõikvõimalike käepaelte ja seemnete ostu potentsiaalne ohver mina. Üks kilavate silmadega habetunud umbes kolmekümneaastane lõngus hüppas mulle rõõmsalt hõlma:

„Amigo, kuhu sa lähed? Kas sa ei taha mu käsitööd vaadata?”

„Ei taha.”

„Kust sa pärit oled? Kui kaua sa Iquitoses oled olnud?”

„Ma olen siin olnud juba päris kaua aega, et päris kindlalt öelda, et sina saabusid siia eile või üleeile.”

„Wow! Ja mis sa teed siin?”

„Ma elan siin. Ma korraldan metsaretki…”

„Wow!” ütles kilavate silmadega mees jälle. Ilmselgelt oli ta mingi laksu all. „Ma teen ka! Tahad, tule minuga metsa! Ma teen ka trippe metsa, mitmepäevaseid! Mets on nii lahe! Ma elan siinsamas, jõe peal ühes hostelis. Tule sinna ka. Me istume seal õhtuti alati koos, räägime lugusid, teeme muusikat.”

Ma hakkasin vaikselt aru saama oma ettevõtmise mõttetusest. Kui ainukesed „turistid” Iquitoses on kamp hipisid promenaadil, seltskond degenereerunud gringo’sid Texase baaris ja narkomaanist karvajalg, kes samuti sokib mingisugusest matkakorraldusest, siis tundub, et mul läheb klientuuri leidmisega päris raskeks. Eks hoopis teine lugu on firmadega, kes on oma metsareisid maha müünud juba kaugel USAs ning võivad enda turistid otse lennujaamast sadamasse viia.

Üht sellist perekonda nägin, kui käisin külalisena ühe suure põhjaameeriklastele kuuluva lodge’iga tutvumas. Ma läksin ettevõtte kontorisse, kuhu just oli otse lennujaamast saabunud ameeriklaste perekond. Varateismeline tütar, umbes kaheksa-aastane poeg, ema ning isa, kelle nokkmütsil oli ingliskeelne kiri „Jesus is my Boss”. Kõigil neil oli vähemalt kaks suurt ratastega kohvrit, mis olid laotud seina äärde virnadesse. 200hobujõulise mootoriga kaater, mis pidi meid vähem kui kolme tunniga Tahuayo jõel asuvasse kämpingusse viima, oli läinud rikki ning otsustasin üle tee väikesele turule banaane ja vett ostma minna. Kui ma tagasi jõudsin, küsis pereisa büroos istuva proua käest:

„Palun öelge, kas ma võiksin ka minna sinna turule, mis siit aknast paistab?”

„Me ei soovita seda,” vastas proua kärmelt ning kutsus maja taga kai ääres askeldava peruulasest giidi jõulise käeviipega enda juurde. „See on väga ohtlik. Parem on, kui ütlete, mis te soovite, ning Edson siin toob teile kõik, mis te vajate.”

Ma oleks tahtnud laginal naerma hakata, vaevu suutsin selle suruda vaid tagasihoidlikuks muigeks. Siis aga hakkas mul sellest perekonnast kahju. Ega nemad pole süüdi, et nendega niimoodi manipuleeritakse. Ma oleksin tahtnud selgitada, et kõnealusel turul ei valitse neid mingi oht ja nad võivad seal käia, pildistada ja vaadata, palju soovivad. Kuid ma olin seal ikkagi külalisena, ning ei ole minu asi teiste äri ära rikkuda. Ilmselt kuulub selline turistide isoleerimine ameeriklaste ärimudelisse ning õigustab ka röögatuid summasid, mis nendelt sellise „täisteenuse” eest kodumaal kasseeritakse.

Ka kõnealune kämping vaid õigustas seda kuvandit ning ei saa öelda, et klientuur oleks midagi teistsugust oodanud. Nii rikkalikku Rootsi lauda nagu seal ei ole ma näinud mitte kusagil Amazonases, kuid ikka kuulsin pärast õhtusööki mõne paksu perepoja vingumist, et seda või teist rooga oli liiga vähe. Aga külalistel hoiti igal hetkel silm peal — ei lastud neid üksinda, ei kanuuga, ei jalgsi mitte sammugi kämpingust eemale. Sama kehtis ka kümmekonna umbes 20aastase ameerika vabatahtliku kohta, kes olid ilmselt ostnud „vabatahtliku paketi”, kus lisaks sellele, et kogu tuur tuleb kinni maksta, saab oma raha eest ka nõusid pesta, paate värvida ja omanikke muul viisil abistada.

Mida rohkem ma igasuguste vabatahtlike organisatsioonidega kokku olen puutunud, seda kriitilisema pilguga ma seda kontseptsiooni vaatan. Kogu see asi on vähemalt Iquitose ümbruses tihti ainult üks suur äri. No mis valu on mingil organisatsioonil pidada ja kantseldada keset džunglit kümmekonda kahekümnendates või lausa teismelisi poisse-tüdrukuid, kes on tulnud näiteks Chicagost, võtnud ülikoolist puhkust ja nüüd soovivad maailma päästa? Mis erioskusi nad saaksid organisatsioonile pakkuda, millest reaalselt ka abi oleks? Loomade varjupaigas lehti riisuda oskavad ka kohalikud väga hästi, nad küll soovivad selle eest pisut raha saada, kuid nende järel ei pea pidevalt käima ega vaatama, et nad kogemata ussile peale ei astuks.

Seega — ei maksa imestada, et paljud organisatsioonid, kes vabatahtlikega tegelevad, on tegelikult rohkemal või vähemal määral raha peale väljas. See on ka loogiline. Selleks, et kellelgi sinu teeneid vaja oleks, peab sul olema ka midagi pakkuda — tahad sa siis külas lastele midagi õpetada, või oled veterinaar ja tahad mõnes loomade varjupaigas, kuhu tuuakse smugeldajatelt äravõetud loomi, oma oskustega abiks olla. Aga lihtsalt niisama, et soovid maailma paremaks muuta — no saab küll, aga pead pisut maksma, kullake. See on kõik sinu enda kulude katteks. Sa ära pane tähele, et iganädalane summa on mitusada USA dollarit — kordades kõrgem kui keskmine palk Iquitoses. Sulle kui läänemaailma rikkale võsukesele ei tohiks see üle jõu käia. No ja küll me leiame sulle selle raha eest kusagil linnakärast eemal mõne peenra, mida rohida. Ja katuse anname pea kohale, ja toome ka kohaliku indiaaninaise sulle süüa vaaritama. Kolme kuu pärast, kui raha otsas ja aeg täis, võid minna koju ning kuulutada kõigile, et käisid vihmametsas vabatahtlikuks. Kindlasti kohtusid ka teiste huvitavate inimestega, sest ega ühekaupa ei tasu selline äri meil seal ära. Arve saadame su vanematele.

Ja seesugune äri toimib mühinal. Seal on mitu härrat ja organisatsiooni, kes on väikesele külale külje alla pugenud, et too lubaks oma maadele püstitada paar palmiokstest varikatust, mille all vabatahtlikud võrkkiikedes magada saavad. Siis hakatakse neile tegevust otsima. Võib-olla tõesti on ka külal sellest veidi kasu: keegi mängib lastega, mõnele jääb sõna inglise keelt meelde. Kuid eesmärk on ikkagi saada pahaaimamatutelt vabatahtlikelt kätte kopsakas „hooldusraha” ning panna neid ennast kasulikuna tundma. Võimalikult primitiivsetes tingimustes, sest see lisab eksootikat, kuid sellega ei saa ka liiale minna — hakkavad muidu veel nurisema.

Heal juhul on suurematest organisatsioonidest võimalik veel suurem hunnik nutsu välja kirjutada, kuid kõrgema taseme kombinaatorid istuvad ilmselt Limas või veelgi kaugemal. Iquitoses toimetab see madalam kiht, kelle töö on töötegemise muljet luua. Või siis harva ka vahele jääda. Sedasorti heategevuse ja vabatahtlikkuse sildi all toimuv korruptsioon on kohalikus ajakirjanduses nähtus, mis ühtegi peruulast enam kulmu kergitama ei pane. Nagu seegi, kui mõni laev öisel jõel koos reisijatega ümber läheb või mõni buss Andides kuristikku kukub.

Muidugi ei ole kõik ühe vitsaga löödud ja loomulikult ei saa siin teha üldistusi kogu mittetulundusühingute kontseptsiooni kohta, eks siingi on omad head ja pahad. Kasvõi La Casona hotelli omanik Fabiola, kes koos oma advokaadist mehe Fernandoga ajab igal aastal nii Belénis kui ka Iquitosest kaugemale jäävates külades korda mitmekümne lapse dokumentatsiooni, et oleks võimalik linnas arstiabi ning kooliharidust saada. Hoolimata selleks puhuks registreeritud mittetulundusühingust ei küsi ega saa nad raha mitte kusagilt ning teevad seda puhtalt omaenda kulu ja kirjadega. Lihtsalt selle pärast, et nad saavad.

Ei ole nad ka mingid ülirikkad, kellel järsku on tekkinud tahtmine midagi ühiskonnale tagasi anda ning kelle jaoks „rahal ei ole tähtsust”, nagu tihti kuuleb ütlemas neid, kel seda palju on. Ei, La Casona on väga pisike ja armas, üldsegi mitte kallis ja eksklusiivne hotell, mille majandamisega proua Fabiola väga tõsiselt ja igapäevaselt vaeva näeb. Ja Fernando advokaadikarjäär ei meenuta samuti midagi sellist, mille poole mina omal ajal õigusteadust õppima minnes oma arust püüdlesin — ei suurt kontorit, ei kalleid sigareid, lihtsalt tohutud paberivirnad koduse kirjutuslaua peal, mis võiks ju vähemalt seal olla näiteks ilusast mahagonipuust, aga ometi ei ole seda mitte. Sest ka lääne ametivendade nõudlusest mahagonist laudade järele piisab, et saata nii legaalseid kui illegaalseid puuraiujaid järjest sügavamale metsa veel viimaseidki harvasid mahagonipuid välja tooma. Ja Fernando, mitte mingi nurgaadvokaat, vaid ikkagi linnas lugupeetud inimene, peab leppima Hiinast toodud, kõikuvatel karpraudjalgadel vineermööbliga.