"Minu armas isa kuulab ja aitab alati ning seab kõikide teiste soovid enda omadest ettepoole"
Kui isadepäeval on populaarne olnud läbi aegade rõõmustada isasid kruuside või t-särkidega, millel kiri “Maailma parim isa”, siis meie pere on neid kingitusi teinud meie isale alati tõsiselt südamepõhjast.
Mäletan, kui väiksed olime, siis juba mässasime öösel salaja köögis, et isa hommikul koogi ja hommikusöögiga üllatada, mis küll alati ei tulnud kõige paremini välja, kuid mõte on olnud alati siiski see, mis loeb. Alati tahtsime teha isa jaoks nii palju kui vähegi võimalik, sest oli tunne, et tema andis endast meile kõik 110% ja veel enamgi.
Ta on olnud eluaegne meremees, kes on pidanud tegema mitmenädalasi vahetusi mere peal, kuid kogu oma vaba aja veedab pere seltsis, korraldades erinevaid väljasõite ja pereüritusi, et koos toredasti aega veeta. Tal on ka hämmastav oskus inimesi veenda tegema õigeid otsuseid, neile moraali lugemata ja seda otseselt väljaütlemata. Näiteks tooksin siinkohal oma keskkooli viimased aastad. Mul oli raskusi koolile keskendumisega, kuna see kõik tundus tol hetkel nii raske ja ülejõu käiv minu jaoks. Ma jätsin palju asju unarusse ja arvasin, et ei ole piisavalt tark ja osav selle kõigega hakkama saamiseks. Isa ei ole kunagi lastega kõvasti pahandanud. Ta räägib alati niimoodi, et kõigile jõuab endale kohale, mida on tehtud valesti või mida peaks tegema teisiti. Ma ei oska öelda, kas ta sellest ise teadlik on või kas ta teeb seda meelega, aga ta suudab juhtida inimesed õigele arusaamale, jättes mulje, et inimene tuli ise sellele mõttele, saamata mingit moraaliloengut vm. Samuti juhtus ka minu keskkooli ajal. Ta tungib oma rahuliku ja südamliku olekuga kuidagi nii hinge, mis lihtsalt teeb vahel ehk natuke härdaks, kuid paneb ainult head ja paremad mõtted pähe.
Tuli veel meelde üks meievaheline vestlus autosõidu ajal, kui olin värske juhilubade omanik ja sõitsime Otepäält-Tartusse. Mina olin siis roolis ja hoidsin rooli vaid kahe pöidlaga, nagu ilmselt paljudel inimestel mugav, kuid ebaturvaline on. Isa (kes alati räägib rahuliku ja normaalse tooniga, olenemata sellest, kas ta arutleb tänase ilma üle või peab moraali) ja minu vaheline dialoog nägi siis välja umbes selline:
Isa:“Kuidas teile autokoolis õpetati rooli hoidma?”
Mina siis näitasin kuidas korralikult õpetati ja seejärel hoidsin edasi rooli vaid kahe pöidlaga (tundsin end turvaliselt niimoodi).
Isa:“Aga kui peaks rehv lõhkema või tekkima mingisugune ehmatav olukord, kas sa suudad nii roolist haarata?”
Mina siis algajana kuulasin teda, kellel on juba vägagi pikk autojuhi staaž ning hoidsin edasi rooli nii, nagu oli autokoolis õpetatud. Natuke maad möödas, ilmus eikusaltki teele koer, kes mind väga ehmatas ning kellest pidin mööda manööverdama, et ta alla ei jääks. Sellega läks õnnelikult, kuid mul oli hea meel, et olin roolist kinni hoidnud korralikult.
Isa on ka väga osav meistrimees. Ta tuli alles merelt tagasi ning kuna ma õpin Pärnus kolledžis ja isa elab Tartus, polnud me ammu näinud. Ma kolisin sellel sügisel ka uude korterisse ning mul oli puudu korralik kirjutuslaud. Esimesel võimalusel, kui isa merelt tagasi oli, tuli ta mulle Pärnusse külla. Teel minu juurde, käis ta veel läbi vanaema sõbranna juurest, kellel oli pesumasin katki ning tegi selle korda. Minu juurde jõudes oli tal mulle üllatus — ta oli maal pööningul vedelevast kapist jõudnud juba mulle ehitada laua, mis nägi välja kui uus!
Ta on super hea ja abivalmis inimene ning seab alati kõik teised endast ettepoole ning need paar näidet olid siin vaid üksikud, mis hetkel kohe meenusid. Ta on meile kõigile väga kallis ja me proovime seda talle alati igati näidata!
Nähes, mis maailmas toimub, soovin tihtipeale, et oleks rohkem temasuguseid inimesi olemas ja kindlasti ei ole ta ainuke nii hea isa, kes on just isaks loodud, kuid soovin, et rohkematel lastel oleks minu isa sugune isa, kellega koos üles kasvada!
