Minu California: kaheksandaks abieluaastaks ei ole romantika enam väga oluline
Kaks aastat tagasi, veel meie Eesti-elu etapil, kinkis abikaasa mulle meie pulma-aastapäeva puhul uue muruniiduki.
Nojah, tegu ei olnud just teab mis romantilise kingitusega, aga kaheksandaks abieluaastaks hindadki romantikast paratamatult üha rohkem praktilisi väärtusi. Meil oli uut muruniidukit hädasti vaja, pealegi on muruniitmine olnud lapsest saadik minu lemmiktöö — tulemus on ju kohe näha! –, mis ühtlasi pakub suvisel ajal regulaarset füüsilist koormust.
Ameerikasse kolides mul enam muru niita ei õnnestunud, selle töö tegid ära vilkad mehhiko aednikud, kes igal kolmapäevahommikul minutilise täpsusega meie hoovi rohuplatsi ära trimmisid.
Sedakorda üllatas abikaasa mind pulma-aastapäeva puhul oluliselt pisema, kuid samamoodi liikuma utsitava vidinaga, mil nimeks Fitbit. Minu meelest täiesti geniaalne nimi geniaalsel tootel: Vormistükike. Ning kus siis veel sellist toodet katsetada kui mitte just Silicon Valleys, kus kõik inimesed on niivõrd heas füüsilises vormis ja proovivad lennult ära kõik uued tehnoloogiavidinad.
Iseenesest ei ole tegemist teab mis revolutsioonilise leiutisega: kinnitad anduri klõpsti! näiteks püksitasku külge ning tema mõõdab päeva jooksul sinu liikumist, arvestades selle ümber sammudeks ja läbitud kilomeetriteks, käidud treppideks ja kulutatud kaloriteks. Mis mulle selle vidina juures kõige enam meeldis, oli tema voolujooneline nunnu välimus ja muidugi see „tark mees taskus”-funktsioon: keegi pidevalt justkui jälgib sind ja sosistab julgustavalt sulle kõrva, et „no pinguta nüüd õige natuke veel!”.
Loomulikult saab seada erinevaid eesmärke, mina valisin vaikimisi pakutud normi: teha vähemalt 10 000 sammu päevas. Õnneks ei olnud see Stanfordi linnakus ka kuigi keeruline. Kõik vajalikud asjatoimetused sai korda aetud jalgsi või jalgrattal liigeldes, sest distantsid on lühikesed ja ilm regulaarselt soe ning kuiv. Nii polnud mingi küsimus saada päeva saldoks näiteks 14 141 sammu, 10,04 kilomeetrit, 2030 põletatud kalorit, 16 treppi. Fitbit „premeeris” mind selle puhul lilleõiega, mis ilutses pika varre otsas — mida pikem lillevars, seda parem.
Kuna ma pole kunagi olnud eriline teadliku trennitegemise pooldaja, vaid pigem eelistanud talupoja kombel palju vabas õhus liikuda ning saada füüsilist koormust vajalikku aiatööd tehes, ei teadnud ma ka suurt midagi sellistest näitajatest nagu pulss, kalorid või rasvaprotsent. Fitbiti „kogu pere komplekti” kuulunud „tsentraalsesse teabesüsteemi” ühendatud kaal aga sedastas mulle, et minu kaal jätkuvalt langes, aga rasvasisaldus tõusis. Näiteks kaalusin ma oma 172sentimeetrise pikkuse juures 53,1 kilogrammi, mille järgi on minu kehamassiindeks 17,9 ehk 0,6 punkti allpool normaalseks peetavat taset. Seejuures sisaldas mu keha 21,8% rasva, mis peaks kõikvõimalike tabelite järgi olema minu vanuses naisterahva kohta ideaalne number (vahemik on 21,5–25,1%). Tark mees taskus andis mulle teada, et ma peaks võtma sihiks kaalu kasvatamise ja rasvaprotsendi langetamise — lihas teatavasti kaalub rohkem kui pekk! — ehk teisisõnu end aktiivsemalt liigutama. Hakkasingi nüüd seda täiesti teadlikult tegema.
Päevaste sammude mõõtmisest oli minule aga märksa huvitavam Fitbiti öörežiim. Mul on aastaid olnud magamisega probleeme, mõnikord ei taha õhtuti üldse uni tulla ja teinekord ärkan keset ööd ega suuda enam uinuda. Järgmine päev olen seega täielik zombie.
Ameerikas on magamatusest saanud omamoodi moehaigus, see on kuulutatud üleriigiliseks epideemiaks ning kõikvõimalikke und soodustavaid ravimeid saab apteekidest osta üsna vabalt. Väidetavalt vaevleb 70 miljonit ameeriklast uneprobleemide käes ja magamatus omakorda põhjustab uimasuse tõttu madalamat tööviljakust, samuti võivad inimesed kergemini sattuda igasugu õnnetustesse. USAs, kus kõike on kombeks mõõta rahas, on rahvuslik unefond (National Sleep Foundation) välja arvutanud, et inimeste magamatus läheb igal aastal riigile maksma sada miljardit dollarit.
Teatavasti saab igasugustest uneinstituutidest ränga raha eest tellida uuringuid, mille käigus antakse sulle kohapealseks kasutamiseks või koju kaasa tohutud aparaadikolakad, mis tuleb kinnitada keha külge klemmidega, mis mõõdavad, kui sügavalt ja turgutavalt „patsient” magab. Fitbiti puhul tuli seade kinnitada vaid ööseks käepaela külge ning hommikul andis ta ülevaate unetundide kvaliteedist.
Ma ei kasutanud seda just eriti tihti ja enamasti kippus just mõõdetavatel öödel ikka keegi või miski mu und segama. Näiteks ühel öösel mõõtis Fitbit minu uneajaks 7 tundi ja 26 minutit, kuigi voodis olin kokku 8 tundi ja 45 minutit. Tegelikult tuuseldasin ma peale voodis vähkremise lastetubade vahet, kus üks vahetpidamata köhis ja teine loopis voodist tekke-patju välja. Kvaliteetse une asemel kogusin seega vähemalt samme.
