Kaugemal olles tuleb asju ikka suurejooneliselt ette võtta – vabariigi 80 aasta juubeli peaesinejaks tuleb Vennaskond, lisaks esineb vanemale publikule Ultima Thule ja noorematele Me, Myself & I. Kahjuks jääb õhtujuht Villu Tamme ilma väärilisest partnerist, sest ürituse patroon, tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves ei jõua haiguse tõttu Helsingisse.
Villu siiski jõuab. Napilt. Pärastlõunal, vahetult enne juubelikontserti, heliseb mu mobiil.

„Päevast, helistan Soome tollist.“
„Tervist.“ Huvitav, mis nüüd lahti on?
„Kas keegi Villu Tamme nimeline tuleb teie juurde tööle? Ta andis teie numbri, aga tal ei ole tööluba.“
Appi. Aju ragistab. Mis nüüd teha? Kes? Kuidas? Mis muusikutest saab?
„No mitte päriselt. Ta esineb küll täna Helsingis, aga ta töö on ikka Eestis, talle makstakse selle töö eest palka Eestis.“

Sellest ümmargusest jutust õnneks tollimehele piisab, et Villu riiki sisse lubada. Varuvarianti meil ei ole, küllap oleks saadik ise pidanud lavale astuma, kui muud poleks üle jäänud.

Õhtu läheb edukalt. Sõidan viimase bussiga kell 1.35 koju. Vennaskond, kelle kontsertfilm näitab ka seda Helsingi esinemist, on veel laval, kui lahkun.