Katkend raamatust:

Iisraelis peetakse sõbraliku naabri all silmas inimest, kes tervitab alati valjuhäälselt, tuleb pikalt-laialt rääkima oma elust ega jäta uurimata, kuidas üleaedse käsi käib. Arvustab uut lillepeenart, küsib vanemate tervise järele ja pakub lahkelt abi mistahes valdkonnas.

Ühel hommikul seisan riidekapi ees, valides, mida selga panna. Korraga liigub vari akna eest läbi. Pööran ringi ja näen, et akna taga on peremees. Ta hakkab parajasti käsi päikese kaitseks oimukohtadele ja vastu akent panema, et mu elamisse sisse vaadata. Eestlasliku tagasihoidlikkusega tõmbun kapiukse varju.

Moše piidleb mõned sekundid tuppa sisse ja kõnnib siis minema. Korraks käib peast läbi murelik mõte. Olen siin alles uus. Ei tea, mis maniaki majja ma küll elama olen sattunud? Ka ajaloolane võib olla hirmus inimene …

Kohtun peremehega juhuslikult paar päeva hiljem värava juures. Teen intsidendist juttu. Moše muutub rõõmsaks ja seletab: „Alles sa tulid siia elama, aga nüüd ei olnud sind mitu päeva üldse kuulda. Tulin vaatama, kas kõik on ikka korras, ega sa viimaks surnud ei ole!“

Rahunen, sest mõistan, et tema huvi on tõesti siiras. Kinnitan, et minuga on kõik korras. Selgitan, et olen pärit Eestist ja see on põhjamaa, kus ei peeta imelikuks, kui igaüks veidi omaette hoiab. Küll ma oskan kisa teha, kui hätta satun.

Sama sõbralikud ja tähelepanelikud on ka teised inimesed, keda Ein Keremis iga päev kohtan. Kui möödun nägupidi tuttavaks saanud vanast Jeemeni juuditarist, kes parajasti on käinud maasikaid ostmas, pakub ta magusaid marju mullegi. Käsib võtta kohe kahe käega. Kord lähen ühele Ein Keremis elavale sõbrale külla. Selgub, et teda ei ole hetkel kodus. Naaberaias toimetav vanamees näitab näpuga vastasmaja peale ja ütleb, et mu tuttav läks sinna, Nissimi juurde. Mingu ma julgelt talle järele, sest Nissim olevat tore mees.