Kui ma ühel päeval tutvun kleenukese kasahhitariga, kelle nimi on Akbota ehk „valge kaamelipoeg”, on mul üsna veider tunne: sel veatu jumega kõrgekontsalisel ja viimase moe järgi riietuval neiul ei näi küll olevat ühtki ühist omadust eelnimetatud isendiga loomariigist. Mis võis küll ajendada lapsevanemaid oma tütrele sellist nime valima?

Akbota kehitab mu tagasihoidliku pärimise peale muretult õlgu ning teatab, et tal pole aimugi. Ta lisab veel, et ka nimi Bota ehk lihtsalt „kaamelipoeg” on siin kandis naisenimena üpris levinud, ning mõni neiu kandvat koguni nime Botakoz ehk „kaameli silm”.

Ma ei oska arvata, kui tihti Eestimaal elavad Lained, Kaljud, Ehad ja Koidud oma eesnime tegeliku tähenduse peale mõtlevad ning kas Anne-nimelised on tõesti andekad ning Helid musikaalsed. Kas titeõhinas lapsevanematele turgatab maimukesele nime valides üldse pähegi, et mõnedel nimedel on emakeeles kindel tähendus?

Kasahhimaal igatahes peetakse eesnime tähenduse teadmist oluliseks ning järeltulijale sobiva nime leidmist võetakse ülitõsiselt, soovides sellega lapsukesele eluteele kaasa anda parimaid soove ja omadusi. Siinkohal pean tunnistama, et kui saan teada mõningate kasahhi eesnimede tähendused, on mul lapsevanemate taotlusi pehmelt öeldes raske mõista.
Kaameli-teemaliste nimede tekkimise ja levimise ainukese põhjusena oskab Akbota välja tuua vaid kasahhide nomaadlust, kuigi kasahhid tunnevad pigem uhkust oma hobuste kui kaamelite üle, keda peetakse vaid lihtlabaseks veo- ja kari­loomaks. Seevastu ainuüksi hobuse värvi ja varjundite kirjeldamiseks pidavat kasahhidel olema lausa poolsada sõna. Küll on aga kaamelipoeg levinud hellitusnimena, nii nagu meie emad kutsuvad oma lapsi tibudeks ja kiisudeks. Hobusega seonduvaid eesnimesid ma Kasahstanis ei kohta, kuid hiljem kuulen kummalisest nimest Akmaral, mis pidavat tähendama „väga ilusate silmadega valge põder”. Eesliide „ak” ehk „valge” väljendab puhtust ja süütust.

Tean üsna mitut kasahhitari, kes kannavad nime Karlõgaš, mis tähendab pääsukest. Mu tütre jutukale klaveriõpetajale sobib see nimi nagu valatult, kuid Rainbow’ kooli koka­tädi Karlõgaš ei sirista sugugi rõõmsalt köögis ringi, vaid pigem vastupidi. Tuhm-kuldse esihambareaga Karlõgaši suust kuuleb haruharva mõne üksiku vaevukuuldava sõna ning tema liigutusedki on vaoshoitud ja ettevaatlikud. Arvatavasti ei ole pääsu-nime puhul silmas peetud mitte selle väikse linnu välimust või iseloomu, pigem sümboliseerib stepitaevas tiirutav pääsulind kasahhide jaoks vabadust. Kaldun arvama, et ei Akbota, Akmaral ega ka Karlõgaš juurdle oma nime tähenduse üle teps mitte rohkem kui mõni Kaja või Mari Eestimaal.

Kui ma järjest nimedel taolisi kummalisi tähendusi avastan, tärkab minus kunagise pioneeriaastate lemmikraamatu jätkuna taas huvi ja uudishimu kasahhi nimede vastu. Nii saangi teada, et minu tuttavate hulgas on näiteks „kuldne kuu” ehk Altõnai, kelle ümarat nägu kaunistab tõepoolest alati särav naeratus; „pidulikkus” või „hiilgus” ehk Saltanat, kes oma loomult on küll pigem tagasihoidlik; „püha linn” ehk Madina, kes tüüpilise noore naisena vaid meheleminekust unistab ega jäta kasutamata ühtki juhust oma kihlasõrmust demonstreerida; ning „hinge peegel” ehk Žanara — südikas ja hakkaja neiu, kes vaatamata heale haridusele ning korralikule palgale, mis on tal võimaldanud endale ilma poiss-sõbra või jõukate vanemate abita osta nii auto kui ka korteri, ongi välimuselt ja käitumiselt äärmiselt lihtne. Selline lihtsus on Almatõ neidiste puhul tegelikult üsna erandlik.

Kuanõš ehk „õnn”, Asel ehk „mesi”, Žibek ehk „siid” ja Meruert ehk „pärl” on tavalised keskealised kasahhi pereemad oma rõõmude ja muredega. Tõsi, kõikide kohalike tuttavate eesnimede tähendusi mul välja uurida ei õnnestu, sest vaatamata sellele, et oma eesnime tähenduse mitteteadmist peetakse kasahhide hulgas häbiväärseks, tuleb seda vahel siiski ette. Mõnikord on nimi valitud lihtsalt meeldivuse, mitte tähenduse järgi. Samuti on Kasahhimaal omavahel segunenud palju eri rahvusi ja kultuure.

***

Kasahhi naiste nimed on enamasti imekaunid, isegi ülepakutult poeetilised, ülistades igatepidi nimekandja ilu ja malbust. No kas ei kõla kaunilt „kuuma suvepäeva tuulehoo jahedus puu all” ehk kasahhi keeles Saia? Või „õitsev granaatõunapuu” ehk Anargul? Või „hommikutäht” ehk Šolpan? Väga paljud nimed on kombineeritud sellistest sõnadest nagu „gul” ehk „lill”, „ai” ehk „kuu”, „altõn” ehk „kuld”, „žan” ehk „hing” ja „nur” ehk „valgus, sära, ilu”. Neid omavahel kokku sobitades ja kombineerides on saadud suur hulk kasahhi eesnimesid, näiteks Aigul — kuulill, Ainur — kuuvalgus, Nurgul — ilus lill, Gulnur — lilleilu ja nii edasi. Nipile pihta saades leian end hasardiga kasahhi nimede tähendusi tõlkimas ja ära arvamas.
Meestenimed väljendavad vaprust, jõudu, õilsust, jõukust ning kõikvõimalikke muid isikuomadusi, mida tulevases džigitis näha soovitakse. Näiteks Temirhan ehk „raudne inimene”, Aristan ehk „lõvi”, Eržan ehk „kangelase hing”, Askar ehk „kõikvõimas”, Daulet ehk „jõukus” ja Kairat ehk „jõud”. Uhke nimi on Malikul, mis tähendab „isandat”.

Kummaline tähendus on meie kooli alatasa pahura olemisega valvurionul — Kanat tähendab kasahhi keeles „väikese, aga tubli linnu tiib” või midagi taolist, kuid ülekantud tähenduses on see pigem „tugi või toetus”. Kelmikat eesnime kannab riigi igati sümpaatse välimusega ja vaatamata soliidsele eale heas vormis olev president Nazarbajev — Nursultan tähendab tõlkes „päikseline sultan”.

Kasahhidega suheldes, nende filme ja telesaateid vaadates ning üht-teist ka ise juurde lugedes koorub välja igivana nõue, et üks endast lugupidav kasahh peab tundma oma esivanemaid nimepidi kuni seitse põlvkonda tagasi ning kadunud esiisa nime ei korrata järgneva seitsme põlve jooksul. Lapsele ei ole kombeks panna kohalike pühameeste nimesid ega valita neid ka koraanist, ilma kohalike aksakal’ide ehk suguvõsa eakaimate käest luba küsimata.

Mõtlen, et see on täpselt vastupidine läänelikule kultuurile, kus piiblist pärit nimed on jätkuvalt populaarsed ning eriti auväärne on kanda just mõne vanavanema eesnime. Küll aga kannavad paljud kasahhi mehed uhkusega oma maa kuulsate valitsejate ja vägevate vallutajate — Timur, Tšingis, Abulkhair ja Babur — nimesid.

Kui Eriku noor naiskolleeg Bekzat tunnistab, et pole siiani julgenud oma vanematelt pärida, miks ta kannab poisinime „väike prints”, saan teada, et nimevalikuga väljendatakse vahel ka pettumust ilmavalgust näinud vastsündinu üle.

„Ju soovisid mu ema-isa kõigest hingest tütre asemel poega,” täheldab Bekzat ilma igasuguse etteheiteta hääles. Nagu kõik noorukesed almatõlannad, näeb temagi, vaatamata poisilikult sportlikule kehaehitusele, pisidetailideni ülinaiselik ja moekas välja. (Ka Eestis linastunud Kasahhi mängufilm „Seker” räägibki näiteks sellest, kuidas kasahhi peredes, kuhu poega ei sündinud, võis isa iidset tava järgides ühte tütart nagu poega endale järglaseks kasvatada.)

Bekzat selgitab, et vanemate suurt soovi poja järele kannavad endas kõik kasahhi tüdrukute nimed, mis sisaldavad silpi „ul” ehk poiss: Ulžan ehk „poisi hing”, Ulbison ja Ulpan ehk „et järgmine sünniks poeg”. Õnneks ei kuule ma selliseid nimesid Kasahstanis kuigi sageli, sest kuigi Bekzat ei näi oma eesnime pärast absoluutselt põdevat, tundub mulle taoline nimevalik tütarlapse suhtes ikkagi ebaõiglane.

Nimepanemise lugude tagamaades edasi urgitsedes tundub üsna loomulik, et ammustel aegadel, kui kasahhid enamasti nomaadidena ringi rändasid, võis järglase nimi olla inspireeritud mõnest konkreetsest päevasündmusest, kohast või ilmastikunähtusest. Kust neid nimesid siis tol ajal ikka võtta? Sedaviisi võis rändkarjuse lapsuke endale nimeks saada näiteks Dgolai ehk „sündinud uuele karjamaale liikumise ajal”, Žailiaubai ehk „nomaadide suvelaager” või Darja, „suur jõgi” – nagu Kesk-Aasia suured jõed Amudarja ja Sõrdarja.
Näib, et seesama vana traditsioon elab mingil määral edasi, sest 2011. aasta talvel Kasahstanis toimunud Aasia riikide suurejooneliste talispordimängude ajal kuulen raadiouudistes mitmest sel ajal ilmavalgust näinud lapsukesest, kes tolle tähtsündmuse puhul kannavad elupäevade lõpuni eesnime Aziada, mis oli talimängude ametlik üldnimi, või maailma­jagu tähistavat Aziat. Siiani juhindutakse nime valikul mõnikord sellest, millisel aastaajal või nädalapäeval laps sündinud on.

„Mu vanem tütar Zere ehk „kuld” on sündinud sügisel. Tema noorem õde aga kevadel, mistõttu valisime talle nimeks Rabiga ehk „õrnus”,” tutvustab mulle lahkelt üks noor ema, kellega satun juhuslikult koolihoovis lobisema.

***

Kasahhide igivana uskumus on, et nimi mõjutab tugevalt inimese tulevikku ja määrab ära tema saatuse ning valesti valitud nimi toob ebaõnne. Sestap usaldatakse sedavõrd tähtis ülesanne nagu eesnime valik sageli mõnele elutargale vanavanemale või auväärsele sugulasele, enamasti mehepoolsest suguvõsast. See on lapsevanematele võimalus väljendada austust ja tänu mõnele nende jaoks olulisele inimesele.

Nii valisid mu töökaaslase Zijaši tütrele nime hoopis tema mehe vend ja vennanaine. Kui pärin Zijašilt, et kas ta ka ise tolle valikuga rahul on, sõnab ta vastuseks leplikult: „Jah, muidugi. Me elasime tütre sünni ajal ämma majas koos Sergei, mu mehe, vanema venna perega. Mulle endale meeldis küll üks teine nimi, aga Ellada, mis tähendab hommikuvalgust, sobib mu tütrele, kes väiksena väga tundlik ja arg oli, samuti hästi.”

Kui uurin veel, et mis oleks juhtunud siis, kui tütrele välja­valitud nimi poleks talle kui lapse emale absoluutselt meeldinud, lisab Zijaš veendunult: „Ei-ei, ma olen kindel, et sugulased poleks peale surunud mõnd sellist nime, mis meile vastu­võetamatu oleks olnud.” Küllap siis tehakse nimetalgutel mingil määral ikkagi koostööd ning arvestatakse lapsevanemate soove, teen kuuldust omad järeldused.

Samas imestan, et isegi tänapäeva moodsate noorte, meie kooli imekauni muusikaõpetaja Gulnissa, kelle nimigi tähendab kõigist kaunimat lille, ning tema popbändis trumme taguva abikaasa Rustami pisipojale panid nime Nail just nimelt vanavanemad, mitte verivärsked lapsevanemad ise.

Kuna Gulnissa jääb peagi taas beebiootele, tulevad nimejutud naiste hulgas sageli teemaks, seda enam, et ta pole meie kooli ainus titelastis töötaja. Neist ühistest jutuajamistest, kui õpetajad on kogunenud laste lõunauinaku ajal kooli kööki teed jooma, saan teada, et kasahhi kombe kohaselt peetakse esimesel nädalal pärast lapse sündi naissoost sugulaste ja sõpradega pidu, kuhu tuuakse vastsündinule kingitusi ja riideesemeid. Nimi püütakse lapsele anda tema seitsmendal elupäeval, kui hälli ümber kogunenud naispere esindaja sosistab maimukesele valitud nime kolm korda kõrva sisse, öeldes sõnad „Cening atin…” ehk „Sinu nimi on…”.

Number seitse on kasahhide hulgas üldse maagilise tähendusega õnnenumber ning kohalikud on nõus maksma üüratuid rahasummasid näiteks selle eest, et tema auto registreerimisnumber sisaldaks ükskõik millises kombinatsioonis seitset või mis kõige ägedam — oleks lihtsalt 777, mis on siin maal tõeliseks staatuse sümboliks!
Kui Gulnissa ja Rustami vastsündinud tütreraas saab minu jaoks üllatuslikult nimeks võõrapärase Bella — olen selleks ajaks ju kohalike nimepaneku traditsioonidega hästi kursis –, selgitab Gulnissa vabandavalt, et vanavanemad annavad tänapäeval nime enamasti vaid pere esmasündinud pojale ning suurlinnades ei ole traditsioonid enam ka nii elujõulised. Tütrekese nimevalik on ootamatu kas või seetõttu, et vaatamata mõningatele eranditele kannavad kasahhi lapsed tänapäeval endiselt kasahhi­päraseid eesnimesid. Kunstlikult tuletatud nimesid, mille leiutamisel armastavad eestlased oma fantaasial lennata lasta, kasahhidel ei ole. Niinimetatud välismaa nimed on pärit araabia ja türgi keeltest. Värsket nimeedetabelit juhivad näiteks tüdrukutel nimed Aružan, Kausar ja Aiaulim ning poistel Erasil, Dias ja Alihan. Ei mingeid Kevineid ega Cäroleid! Gulnissa on Bella mingist filmist üles noppinud ning leiu üle siiralt rõõmustades teatab ta õnnelikult: „Mulle lihtsalt nii väga see nimi meeldib!”

Gulnissa lubab siiski kindlalt kinni pidada teisest nomaadide igivanast kombest, mis kasahhi peredes jõudsalt edasi elab: kui laps hakkab astuma oma esimesi iseseisvaid samme, seotakse tema jalad pahkluude kohalt paelaga kinni ning pere palub mõnel lugupeetud pereliikmel või auväärsel külalisel jalgade ümber seotud nöör läbi lõigata. Kütkeist vabanenud põnn jookseb seejärel üle valge lina oma vanemate poole ning külalised viskavad talle järele kompvekke ja raha. Sellega soovitakse lapsukesele tulevikuks magusat elu.
Minu isiklike vaatlusandmete järgi kasvab kasahhi linnaperedes tavaliselt kaks last, maal elavates külaperedes aga siiski tunduvalt rohkem. Vaatamata iseseisvusaastatega kaasnenud suurele linnastumisele elab pool Kasahstani elanikkonnast maapiirkondades. Sealne lasterohkus tõstab keskmise kasahhi pere laste arvu 6,5-le, mis on eestlaste samast näitajast koguni kolm korda kõrgem. Juhtun kuskilt lugema, et umbes kuuendik kasahhi naistest sünnitab seitse või enam last.

Kuigi Kasahstan on mõõtmetelt tohutu, olles oma pindalalt maailma riikide hulgas üheksandal kohal ning võrdses suuruses kogu Lääne-Euroopaga, on ta samal ajal üks hõredamalt asustatud riike. Ühele ruutkilo­meetrile jagub siin kõigest kuus inimest. Sestap on kasahhid, nii nagu eestlasedki, pidanud muret tundma oma väikese rahvaarvu üle, eriti pärast Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud piiride avanemist ja sellega kaasnenud massilist väljarändamist, kui riigist lahkus pea miljon inimest.

Esimeste iseseisvusaastate majanduslik ebakindlus tõi endaga kaasa ka ajutise sündivuse languse. Seetõttu on riigis iibe tõstmise eesmärgil aeg-ajalt juurutatud eriprogramme ja korraldatud kampaaniaid. Laiast maailmast püütakse tagasi koju meelitada etnilisi kasahhe. Tänapäevaks on iive taas positiivne ning kasahhid omal maal enamuses, kuigi riigi makstavad lastetoetused on siiani häbiväärselt madalad.