Benedict sündis HIV-positiivsena. Oma vanemate ignorantsuse tõttu jäi ta ilma nii võimalusest tervena sündida kui ka uuringutest ja ravist. Benedicti elusaatus määrati ära enne ta sündi ja tema lugu on terve Keenia lugu.

Ühel õhtul pärast perede külastamist jalutame Estheriga kodu poole, kui ta jääb äkki seisma ja lausub: „Janika, kas sa näed seda aeda, kus on kümme pisikest maja? Ma mäletan aega, kui siin elas lugematul hulgal inimesi, terve suur suguvõsa! Äkki aga hakkasid nad üksteise järel AIDSi surema. Hetkel on järele jäänud vaid paar inimest. Ja näed neid riste seal maja kõrval? Need on hauad. Need inimesed on siiasamasse maetud.”
Vaatan vaikides pisikest surnuaeda, mille kõrval jalutavad kaks meest, kes meid endale rõõmsalt lehvitades külla kutsuvad. Nemad on elus. Veel.

Esther pöördub enda kodu poole viivale jalgrajale ning kõnnin edasi üksi. Vastutulev jalgrattatakso pakub sõitu, kauplen hinna õigeks ning istun peale. Külakeskusesse jõudes otsustan minna raadiot ostma, et õhtuti kohalikke saateid kuulata. Ühelt poolt linade peale laotatud tabalukkudega ja teiselt poolt pesukaussidega ümbritsetud raadioid üritab mulle müüa korraga neli noormeest. Iga raadio kohta, mille vastu ma huvi tunnen, väidavad nad kiirelt, et see on väga hea, vaat veel et parim. Olen parasjagu hõivatud, et raadio ostmisega mitte liiga palju petta saada, kui kuulen selja tagant tervitust: „Tere, mzungu!” Muigan ja vaatan üle õla. Minu üllatuseks seisab seal pikk heledanahaline mees. Unustan raadiod kohe.

Ilma pikema sissejuhatuseta jutustame teineteisele kõigest, nagu vanad sõbrad. Mingis mõttes me seda olemegi — teame täpselt, kuidas teine end Keenia külakeskkonnas tunneb, mis teda häirib ja mis rõõmustab. Mehe nimi on Joel, ta on neljakümnendates, pärit USAst ning tuli Keeniasse kolm kuud tagasi. Alguses töötas ta vabatahtlikuna heategevusorganisatsioonis, kuid avastas juba esimeste nädalate jooksul ulatusliku ebaaususe ja üsna labased petuskeemid. Mees proovis organisatsiooni juhtkonnalt aru pärida, millele järgnesid Joeli kohta väljamõeldud valed, millega organisatsioon üritas ilmsiks tulnud pettustelt tähelepanu eemale juhtida. Joel lahkus vabatahtlikult töölt ning üks kohalik kogukonna arendaja kutsus teda Shiandasse, kus nad algatasid pisikese külaarendusorganisatsiooni.

On hea rääkida inimesega, kes on täpselt samasugused katsumused läbi teinud. Rohkem me tutvumiseks aega ei raiska. Kuna tegeleme mõlemad kogukonna arendusega, lepime kohe kokku ühised üritused. Joel, kes on elukutselt meditsiinitöötaja, on hetkel vabatahtlik väikeses kliinikus ning pakub välja, et võiksime korraldada programmiperedele HIV-testimise. Helistan Estherile, kellele idee väga meeldib, ning ta lubab ülejärgmisel päeval lapsed Joeli kliinikusse tuua.
Xxx

Kui ma kokkulepitud ajaks kliinikusse jõuan, on Esther juba kabinetis. Lapsed — mõnel seljas koolivorm, teisel vaid riideräbalad, kõik neist kaotanud ühe või mõlemad vanemad ‒ tulevad seitsmekaupa sisse ja igaühele antakse HIV-test, mis näeb välja umbes nagu rasedustest: piklik riba, kus üks kriips tähendab negatiivset ja kaks positiivset tulemust. Testile tuleb tilgutada piisk verd ning vastus saabub paari minutiga.
Esimeste rühmade testid osutuvad negatiivseks, lapsed lahkuvad ja aina uued rühmad tulevad sisse. Joel testib, Esther kirjutab tulemusi üles. Ruumis valitseb täielik vaikus ning lapsed on tõsised. Endale tegevuse leidmiseks loen varasemate päevade testide tulemusi ning rõõmustan, et kõik olid negatiivsed.
„Ega HIV siin nüüd nii levinud ka ei ole, et iga teise testi tulemus positiivne oleks,” kommenteerib Joel. Tema hääles on kerget üleolekut.

Järjekordse lasterühma testide tulemused on selgunud ja Joel hakkab negatiivseks osutunud testiribasid rutiinselt kokku korjama.
Ühe testi ees ta võpatab ja riba laualt ei võta: nähtavale on tulnud kaks triipu. Riba taga istub ilmselgelt alatoidetud ning haiglase olekuga pisike poiss ega mõista, miks peab ta endiselt selle laua taga ootama, kuigi teised on juba ammu lahkunud.

Joel kutsub kabinetti ka kohaliku meditsiiniõe ning koos pannakse valmis kontrolltest. Testitava poisi vanem vend pole samuti ruumist lahkunud. Tema näos peegeldub mure ning läbi raskuste kogutud elutarkust, kohe kindlasti rohkem, kui tema 12 eluaasta kohta vajalik oleks. Joeli kergest üleolekust ei ole enam midagi alles. Värisevate kätega asetab ta verd kontrolltestile, mis positiivse tulemuse puhul peaks täiesti punaseks värvuma. Riba värvub järjekindlalt aina punasemaks. Minu pea on hetkega tühi. Kõik mu probleemid tunduvad äkki väga ebaolulised. Ma ei suuda ühtegi neist isegi enam meenutada.

Väike poiss istub testiriba taga ja vaatab kaugusesse. Aeg justkui seiskub. Vanema venna silmist hakkavad aeglaselt voolama pisarad. See on esimene ja viimane kord, kui näen Keenias kooliealist last nutmas.

„Kui vana ta on?” katkestab Joel vaikuse.
„Nelja-aastane. Tema nimi on Benedict, aga me kutsume teda Kukaks.”