Narva nakatavad kombed

Mõni aeg tagasi tuli jutuks, mis on koduse Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa vahe. Kui Ida-Virumaal lähed näiteks tööasjus mõne vallavanema juurde, siis on laual kohv ja kommikarp, teed pakutakse ka. Lõuna-Eestis ei tarvitse see nii olla. Isehakanud etnoloogidena jõudsime järeldusele, et tegemist on vene kommete mõjuga. Ja seda kõige paremas mõttes: keda siis külalislahke vastuvõtt ei võlu!
Algaja noore naisülemusena käisin Narva ametiasutustes asju ajamas ja olin päris hädas, kui mulle kell üksteist konjakit pakuti. Kui ma ära ütlesin, siis pakuti Martinit, õigemini seda odavat vist Poola päritolu Martini-aseainet: ikka võib ju juhtuda, et inimene konjakit ei joo. Järgmisena tuli šampus. Ka see ei läinud mitte. Lõpuks asetati lauale suuremaformaadiline kommikarp. Ja kohv, hästi väikeses tassis. Vestlus võis alata.

Ajad on muutunud, alkoholi enam ei pakuta, aga kommid ja kohv on jäänud. Ja mina vastan samaga. Kui hiljuti Tartusse ühele aastaalguse koosolekule läksin, siis võtsin kommikarbi kaasa, muidugi Vene oma. Vene kommid ei ole minu lapsepõlvega võrreldes nii muutunud kui meie omad, ei suuruse, maitse ega paberi mõttes. Kolleeg teatas muigega: no sa tuled kohe nagu vanasti, kohe näha, et Narvast. Narva asjades on eesti inimestele teatav nõukastolgia — väljend tuleb muidugi sõnadest nõukogude ja nostalgia — ja see ei tarvitse olla üldse halvas võtmes. Vene filmid, kommid ja lõpuks viin, mis Narva kaudu Eestisse jõuab, tuletavad meelde vanu aegu. Vanad ajad on aga alati armsad.

***
Tagasi Narva kommete juurde. Narva juurde kuuluvad lahutamatult meetrised roosid. See tähendab, et roos peab olema pikk ja toeka varrega. Üldse on lill Narvas roos ja üldiselt punane roos. Lihtsaid lilli nagu kevadisi lumikellukesi või nartsisse ei ole siin kerge saada. Ja hiigelpikki roose peab kinkima ikka mitu korraga, tükki viis vähemalt. Veel erilisem on Narva lillekimpude traditsioon, ehkki tõele au andes on see muutumas. Narvas kingitakse lilli tihedas, krabisevas pakendis, meie nimetame seda lillede preservatiiviks. Seejuures tuleb näiteks roosinupud ükshaaval krepp-paberisse pakkida ja iga varre ümber veel lehv siduda. Ja kui sära jääb väheks, võib lilled veel hõbeda- või kullatolmuga üle piserdada. Need lilled ei ole enam elus, aga kuidas sädelevad!

Veel on Narvas üks igapäevane asi, millega on keeruline harjuda. Oletame, et laua taga istub kolm eesti meest ja üks naine. Ning laua juurde saabub üks vene mees. Arusaadavalt annab ta kätt kõigile meestele, tuttavamatele patsutab teise käega õlalegi. Laua taga istuvast naisest vaatab ta üldjuhul läbi. Kui see naine teadmatusest käega väga vehkima hakkab, siis suudlevad soliidsemad härrasmehed ta kätt. Üks võimalus on veel: suudlus vasakule põsele, paremale põsele ja vasakule põsele, nii nagu õigeusu komme ette näeb. Seejuures ei puuduta huuled muidugi põske. Aga nii teevad juba tõesti paremad tuttavad. Üks on täiesti selge: käsi jääb surumata.

Olen sisenenud ametiruumi ja pakkunud ruumis olnud kolmest mehest esimesele kätt selle surumiseks. Seda ei võetud vastu. Vaatasin siis ise oma kätt ja lage ning püüdsin kohmetult juttu alustada. Kui ma olen Narvast väljas, kodu-Eestis, siis olen käe surumises Narva kogemuste tõttu ettevaatlik. Võin paista ebaviisakaski. Muide, nüüd suruvad ka kõik eesti mehed Narvas kätt ja mitte ainult vene meestega, vaid ka omavahel.

Narva inimesed on väga viisakad ja südamlikud. Kui astud poes inimesele jala peale, siis jõuab ta vabandada enne kui sina. Kaks suve tagasi, kui kolledži maja ehitus oli täies hoos, pidas minu kõrval ühel õhtul kinni üks džiip. Mul oli käes raske poekott ja tunne polnud kuigi mugav. Autojuht küsis, kas ta tohib mind kõnetada. Mina vastasin jaatavalt. Seepeale ta õnnistas mind — selle, tol hetkel veel valmimata maja loomise eest Narva. Seejärel sõitis ta ära. Mina jäin tänavatele pisarates seisma.

***
Olin Narvas olnud juba üle viie aasta ja tegelesin sellise meesteasjaga nagu uue kolledžihoone ehitamine. Ja järsku hakati mul kätt suruma. Ehmatasin ära: kas tõesti nii vana, kas tõesti nii ülemus. Hiljem sain aru, et neil juhtudel oli see austuse märk. Aga kätt surusid tõesti vaid need, kes ehituslugu teadsid.

Kindlasti on Narva eluviisis ka mõned eripärad. Kunagi oli kogu Eestis kombeks, et endale tuli muretseda vägev auto, no vähemalt džiip, veel parem Ameerikast toodud masin. Narvas on selline mood endiselt olemas. Unustamatu on lugu, et kui üks kohalik restoraniärimees ostis endale uuema mersu, siis läksid praed tema restoranis kolmandiku võrra kallimaks.

Üks aksessuaar peab Narva inimesel veel olema, see on tõukoer ja/või tõukass. Auto ja kodulooma kõrval pole sugugi nii oluline, milline on eluase, see võib olla näiteks korter hruštšovkas, majaihalus on narvakatele üldjuhul võõras. Kui on vaja rohkem ruumi, võib osta paneelmajas kaks kõrvuti korterit ja kõik ukseavad ümarakaareliseks ehitada.

Mis koeri puudutab, siis esmakordsel Narva sattujal on rohkem põhjust karta suurt koera kui narkomaani või pisivarast. Hundikoerad jooksevad vabalt ringi, vahel ka tšau-tšaud ja rotveilerid. Peremees küll hüüab eemalt, et loom ei tee midagi. Kahjuks on olemas ka teistsugused kogemused. Ma ei tea kedagi, kes ei ole Narvas naksata või vähemalt peaaegu naksata saanud.
Üks tava ei ole kahjuks Narva veel üldse jõudnud: see on oma kodulooma tagant koristamine. Lumesulamise järel on periood, kus Narvas jalgsi liikuda ei saa, vähemalt elumajade vahel mitte, ning ma ei tee nalja. See seletab osaliselt, miks Narva noored oma lastega üsna vähe väljas käivad. Üks asi häirib mind veel: nii tikk kui suitsukoni visatakse otse tänavale.

***
Narva inimesel on piduriiete näitamiseks vähe võimalusi, kontserdi- ja teatrielu võib nimetada episoodiliseks, kinoseansse individuaalseteks. Neli inimest kinos ei ole mingi ime. See-eest näeb uhkemaid riidehilpe nädalavahetusel kaubanduskeskustes. Ikka peab ju end üles sättima ja kaaslasega jalutama minema. Peale kaubanduskeskuste sobivad ka laiemad tänavad. Kibe on küsimus, kus me täna õhtul aega veedame: Famas, Prismas või Maximas. Narvakas on muide uudishimulik ja heidab meeleldi põhjalikuma pilgu su ostukorvi. Avastasin hiljuti, et ka mina teen juba sedasama.

Narvakate peod on tempokad ja üldjuhul saavad keskööks läbi. Esimesel kolleegide peol olin imestunud, kui tunni järel muutusid üleliia lõbusaks koristajate ja valvurite kaaslased, seejärel prouad ise, siis ülejäänud kolleegid — parasjagu oli peo algusest täis saanud kolmas tund. Neljanda tunni järel hakkasid kaasad juba väsima. Pidu sai läbi. Kollektiivi eesti pool võttis veini kaasa ja läks ühiselamusse: imelik oli ju pidu ilma alustamata ära lõpetada.

Üks eripära on Narva pidudel veel: olgu see pulm või suurem sünnipäev, aga ilutulestik lihtsalt peab olema. Minu mõistus tõrgub kokku arvutamast, kui palju eurosid lendab Narvas aastas taevasse või õigemini vastu taevast.