Minu reisilugu: äpardusi täis teekond Ameerikast Eestisse
Äpardus nr 1: Oma viimasel õhtul Ameerikas kirjutasin päevikusse: „Homme hakkan Euroopa poole liikuma, kuid nüüd kell 11 õhtul teatas Laura, et tema ei saa mind hommikul lennujaama sõidutada, kuna homseks lubas lund. Uskumatu, aga nad ei suuda siin selle olematu lumega sõita. Maa pole valgegi!“ Bussiga ma minna ei saanud, kuna piletid olid välja müüdud. Takso välistasin täielikult, sest raha oli mul järgi vaid ühe lõunasöögi jagu. Transpordipaanika laheneski alles järgmisel hommikul tänu sõbrannale, kes oli just road tripile minemas. Nii ma siis saabusingi neljapäeva hommikul Pittsburghi lennujaama, hipibussis. Minek läks kiireks, sest varem oli ajaliselt teine plaan. Aga kõige parematele sõpradele sai head-aega öeldud ning see on põhiline. Iga kord lahkudes tunnen, et tahan ära haihtuda ja mitte ühtegi hüvastijättu teha. Ma parem lihtsalt lähen.
Äpardus nr 2: Pittsburghis lennukis istudes teatati meile, et toimub väike hilinemine. Nimelt oli paar reisijat oma pagasile check-in ära teinud, kuid neid endid pardal polnud. Ja seadus ütleb nii, et ilma reisijata ei tohi pagasit saata. Lennujaama töötajad pidid kõik lennukis olevad kolmsada pagasit üle kontrollima ja need kaks üles leidma. Tundsin juba hirmu, kuidas lend hilineb ja ma jään järgmisest lennukist maha. Õnneks tegid pagasimehed siiski head tööd ning omanikuta kohvrid leiti kiiresti üles.
Äpardus (tegelikult pigem ehmatus) nr 3: Atlandi ookeani kohal olles hakkas järsku üks meesstjuuard mikrofoni karjuma: “Is there a doctor, is there a doctor, identify yourself NOW!” Juhtus see, et üks tüdruk oli kokku kukkunud, pulksirgena vahekäigu põrandale. Lisaks kokkukukkumisele lõi ta ka oma pea ära. Pool sellest reisist oli tüdruk teadvuseta, tilgutite all ning hapnikumaskiga. Tuli välja, et pardal on lausa viis arsti ja nii nad seal tohterdasid seda õnnetut tüdrukut ning olid pidevas ühenduses haiglate ja teiste arstidega. Ka kõik lennusaatjad tegelesid tüdruku päästmisega, mistõttu meil jäi üks toidukord vahele. Pariisi jõudes ehk lennukist väljudes nägin draamajärgset põrandat, täis verd ja okset. Tüdruk toimetati kiirabiautosse, mis lennukile vastu oli tulnud. Olen alati kartnud, et mis siis, kui mingi jube tervisehäda juhtub pikemal lennul. Olime ju keset Atlandi ookeani, mitte kuhugi maanduda ka polnud.
Äpardus nr 4: Pariisi lennujaamas algas taas paanika. Olgugi, et mul oli lausa 2 tundi lendude vahel. Pidin uue boarding pass’i endale saama ja taas terminali vahetama. Suutsin loomulikult vales peatuses maha minna, kuna usaldasin Saksa turiste. Lõpuks õigesse terminali jõudes avastasin, et pean kõik turvakontrollid uuesti läbima. Õudne! Mitte kunagi varem pole ma sellist maratonijooksu teinud, et ühele lennule jõuda. Nagu minu üle pilkamiseks olid põrandad kaetud punaste vaipadega, peal looklemas valged triibud justkui staadionil. Mingil imekombel ma siiski Helsinki lennukile jõudsin, ise täiesti läbi jooksmisest ning närvitsemisest. Minu Ameerika aja järgi oli kell 4 hommikul, seega hakkas ka uni juba tundma andma.
Äpardus nr 5: Lumisesse Soome maandudes sai mu õudusunenägu tõeks. Millegipärast oli mul juba halb eelaimdus. Olin ise õnnelikult Euroopa pinnal ning peaaegu kodus, aga mida ei tulnud, oli minu kohver. Nägin seda ise Pariisis lennuki aknast. Seega ta pidi kindlasti sinna jääma. Aga miks nad seda kahe tunni jooksul ümber ei suutnud tõsta, seda ma ei tea. Kahtlustan, et see tibi seal Pittsburghi lennujaamas susserdas midagi, kuna ta ei suutnud mulle isegi boarding pass’i printida. Teine oletus on, et Ameerikast tulnud kohvrid läksid veel korra turvakontrolli ja minu oma ei jõudnud Helsinki lennule. Kolmandaks võisid pagasitöötajad lihtsalt oma tööd halvasti teha. Siis algas Helsinkis dokumentide täitmine. Närviliselt vaatasin kella, kartsin laevast maha jääda. Hotelli jaoks mul raha polnud. Uuest laevapiletist rääkimata. Lõpuks said siiski need paberid täidetud ning peab tunnistama, et sadamasse minek oli ilma 20-kilose kohvrita mitu korda lihtsam.
Äpardus nr 6: Helsinki kesklinnas pidin bussi vahetama. Loomulikult ei suutnud ma õiget peatust üles leida. Kell tiksus ja tiksus… Kui ma hingeldades inimestelt abi küsisin, arvasid nad kindlasti, et ma olen mingi veidrik. Saabusin ju Soome südatalve vaid õhukeses jakis ning tennistes, kuna minu Ameerika elu kulges lähis-troopilises kliimas ja midagi soojemat mul selga panna polnud. Lumises ja pimedas Helsinkis õiget bussipeatust otsides tuli korra ikka täitsa paanika peale. Kas ma jõuan laevale? Mida ma teen, kell on palju, õues külm ja pime? Sellistel hetkedel unistan, et oleks mul vaid reisikaaslane. Üksinda reisides võib vahel ikka hulluks minna.
Ja siis lõpuks ometi sai mu äparduste rada lõpu — jõudsin laevale ning saabusin ka õigel ajal Tallinnasse. Vaatamata sellele, et mul olid kõik piletid olemas, pidin kõigist transpordivahenditest maha jääma. Hiljem olen mõelnud, et selliste connectionitega võiks ju vähemalt reisikindlustuse teha. Kindlasti kasvatas see reis mind korralikult — enesekindlust on mul vähemalt Ameerika ja Eesti vaheliste kilomeetrite jagu juures.
