Minu reisilugu: kuidas mind Triumfikaare ees rahast paljaks tehti
Pariisist lahkumise päeval anti meile hommikupoolik vabaks omal käel seiklemiseks ja mis sai olla magusam pala hiljuti NL-st välja pääsenud eestlasele esimest korda Pariisis olles? Eiffel loomulikult! Rahadega oli tol ajal nii, et Saksamaal oli käibel DEM ja Prantsusmaal frangid. Lahkumispäevaks franke mul väga palju järele jäänud ei olnud. Umbes-täpselt 100 või kuskile sinna kanti. Jalutasin Triumfikaare juurest Eiffeli poole ja mulle astus ligi pisike prantslane oma fotokaga ning pakkus, et teeb minust ja Triumfikaarest ilusa pildi. Hind see ja see. Olgu.
Tegi klõpsu, siis ütles, et seisku ma veidi teisele kohale — taas klõps ja siis seisku ma veel sinna ja taas klõps ja veelkord. Mina arvasin, et no ju ta siis selekteerib välja, mis on sobiv müüa ja saan ühe pildi. Pistis mehike mulle neli polaroidi pihku, mina andsin sajafrangise talle ja hakkasin vaatama, et milline pilt mulle kõige rohkem meeldib ja mille ma võtan. Mehike andis mulle mingi raha tagasi ja kui mul oli selgeks saanud, millise pildi ma võtan ja talle seda öelda tahtsin, oli mees nagu vits vette kadunud.
Siis sain aru, et ta müüs mulle kõik neli pilti (üks viletsama kvaliteediga kui teine, muide) ja tagasi antud summa oli nii väike, et Eiffelisse minek pidi peaaegu pooleli jääma. Mõtlesin ja nuputasin. Pühapäev — pangad kinni, prantsuse keelt ei oska ja kas tõepoolest ma ei saagi Eiffelisse? Jalutasin seal nukralt ringi ja korraga kuulen — saksa keel! Astusin juurde ja saingi sakslastelt DEM-ide vastu veel franke juurde vahetada ning Pariisi ilu Eiffeli tipust imetlema sõita. Tagasi koju sõites arvutasin, et mis siis ühe pildi hinnaks ka tuleb ja sain kroonidesse ringi rehkendades ligi 40 EEK/tk. Tolle aja kohta oli see ikka hirmkallis lõbu, aga kogemus missugune!
